The weekend full of fun

Reedel Rõuge Mägirattasprint

Analoogne suusasprintidega, kus kõigepealt eelsõidud ja siis finaalid. Rada oli kiire, sõiduaeg suts üle 2 minuti ja paljude kurvidega. Möödumisvõimalusi väga polnud ja finaalides sõltus 90% sõidukoht stardireaktsioonist. 

Eelsõit tõmbas ikka lõõrid väga kinni ja jalad kangeks. Veerandfinaalis oli tunne juba paljupalju parem, sain stardist rahuldavalt minema ja võtsin sisse teise positsiooni. Rajal oli pmst ainult üks koht, kus võisid komistada ja seal ma eksisin. Väga rumalalt, kõik surusid mööda ja oligi korras. Olin teistel küll tagarattas kinni, kuid mööda ei saanud ja oligi võistlus minu jaoks läbi. Aga väga tore võistlus, sõitsin midagi sellist esimest korda ja sinna peab raudselt teinekord minema. 

Laupäeval Samsung Rõuge Rattamaraton

Raudselt raskeim Samsungi rada, mida ma sõitnud olen. Ma ei tea kas põhjus oli eilses pikale veninud sprindivõistluses, selles et Põlva Päevade raames sai veel The Sun´i kuulamas käidud, või olen lihtsalt väga pehmo, aga hommikul oli küll selline tunne, et täna küll kuhugi ei jõua. Oleks hea meelega edasi maganud. 

Siiski Rõugesse jõudes tuli juba võistluse tunne sisse ja asi hakkas paika loksuma. 

Võistlus algas nagu alati, jubeda tulistamisega alguses. Parandasin jõudsalt kohta ja üsna varsti hüüti juba kohaks 104. Olin üllatunud, aga jätkasin heas rütmis. Sõitsin rajal alates 15. kilomeetrist üksi, sesmõttes, et Rõuges mingit grupisõitu niivõinaa ei ole ja üldjoontes sõitsin kogu aeg tõusvas joones ning keegi väga minu tempos sõita ei suutnud. Poolel maal tundsin juba kergeid väsimuse märke, aga proovisin ikkagi tempot hoida. Parim koht, mis mulle öeldi, oli 80. Kusagil 50 km kandis läks ikka väga raskeks ja tagant püüdis 5-6 pealine punt minu kinni. Hoidsin hambad ristis neile sappa, aga u 4 km täiesti põrgulik tõus tekitas krambid ja lihtsalt jäin maha. Meenusid raamatust "Kolm Kirsipuud" Jassi sõnad: "Rattasport selline ongi. Põhiline tunne on- raske. On tunne, et oled tühi, tahaks juurde panna, silmadega paneks, aga ei tule." Siis natukene kiireid allamäge teid ja viimasel tõusul ikka tundsin, kuidas jalad täiesti krampi kisuvad. Ühe skalbi sain tõusu lõpus küll kätte, aga teised olid juba liiga kaugel. Lõppkoht 89. Oi kui raske võistlus oli, aga meeldis. 

Õhtul olid juba natukene suurejoonelisemad tähistamised Taaralinnas. Fun
MM algab 69. päeva pärast

EMV Lühirada ja noorte teade

Lühirada.

Plaan: võtta rahulikult, mul ei ole midagi kaotada. Olingi hästi rütmis ja poolel maal kenasti veel kolmanda koha konkurentsis. Siis üks suur ja teine väike viga kohe otsa ja oligi rong läinud. Kokkuvõttes koht ei ole paha, aga jooksuga ei saa kindlasti rahule jääda. 

Teade.

Ollu tegi esimeses hea jooksu ja sain kolmandana metsa. Tahtsin kindla peale teha ja jooksin kohe esimesse ringi, mis iseenesest oli juba viga ning lisaks sellele ei saanud punktile hästi peale. Siis võtsin mõned punktid hästi ja siis tegin seitsmendasse juba suurema kobistamisse. Siis kohe järgmisega ka väike segadus. Vaatepunktis sain infot, et olen ikkagi liider ja lõpp tundus juba ilusas metsas lihtsam. Aga ma ei tea, kas ootasin juba lõppu või mis too häda nüüd oli, aga see oli ikka katastroof. Lõpukaare kaheksast punktist vist puhtalt sain kätte ainult viimase, ülejäänutega kobistasin. Eriti käest läks 14. ja 15. kus olin täiesti peata. Üks põhjus, miks orienteerumine logiseb, on see, et o-jooksu praktikat pole viimasel paaril aastal enam praktiliselt olnud ja jooksen siin nn "vana rasva" pealt. 

Viimases vahetuses tegi Meister oma tööd väga korrektselt ja kindel esikoht tuli meile. Ikkagi tore on oma viimasel jungade aastal teatejooks kinni panna. Well done!

Ütlemata tore oli mõlemal päeval ühele jungade koondislasele kott pähe tõmmata :) Algselt arvasin, et mets on veel hullema läbitavusega, aga tegelikult oli huvitav maastik, mõnusad vahelduvad rajad ja tore nädalavahetus. Nüüd tuleb jooksust tekkinud jala, selja- ja põlvevalud üle elada ja reedeks/laupäevaks valmistuma hakata. Mõte on reede õhtul proovida Rõuge Mägirattasprinti ja laupäeval siis juba järjekordne Samsung Estonian Cup´i maraton Rõuges. Rada on raske, raske ja veelkord raske. 

MM algab 77. päeva pärast. 

Vahepealsetest tegemistest

Tallinna Rattamaraton- Samsung Estonian Cup

See on võistlus, mille rada mulle meeldib. Eelmine aasta olin tegemas elu ühte parimat sõitu, aga 15 km enne lõppu sõitsin ennast punasesse ja lõpp vajus ära. See aasta pidasin seda võistlust kevadhooaja ühe verstapostina, kuid nädal ennem põetud ülimalt ebameeldiv viirushaigus rikkus kõik mu plaanid. Sellegipoolest läksin starti heade mõtetega. Ilm oli ka mõnus, rahvast megapalju- awesome!

Sõit algas kiiresti, sain hea rütmi kätte ja liikusin võistlejaterivis ettepoole. Kusagil 10 km kandis hakkas minema raskeks ja oli tunda, et jalg on tühi. Mida minut edasi, seda raskemaks läks ja sain aru, et täna siit head nahka ei tule. Pingutasin edasi ja kuigi kaotasin robinal kohti, üritasin siiski gruppidega kaasa minna. Kilomeetritel 30-40 oli põhiliselt grupisõit ja üritasin tuules kuidagi ära püsida, kuigi oli päris raske. See õnnestus ja enne viimast TP-d hakkas enesetunne paranema. Alates 45. kilomeetrist tundsin juba ennast mugavalt ja sain täisgaasiga vajutada. Sealt edasi kuni finišini minust keegi mööda ei läinud, hoopis ise parandasin märkimisväärselt kohti ja sõitsin hästi. Jään selle lõpuga väga rahule, aga raja esimesel poolel ära antud aeg oli liiga suur, et kokkuvõttes 125. kohast paremat tahta. Lauri jäi 3 minuti kaugusele. 

Põlva Teisipäevak Piigandis

No see oli ikka legendaarne feil. Tulin üle pika aja jooksma ja võtsin natukene tagasihoidlikuma raja. Läbisin raja rahulikult aga finišis tuli välja, et võtsin vale punkti. Päevakul???? No mismõttes, aga tuli välja, et herr Ojasoo oli libapunkte metsa viinud, mille lõksu langesin ka ise. Kusjuures sain aru, et punkti number ei klapi, aga koheselt meenus stardis Kolla jutt, et Kalle oli saanud mingi lollusega hakkama. Kuna ta ei täpsustanud, millega täpsemalt tegu, siis mõtlesin, et äkki viis vale numbriga punkti metsa vms. Rohelises 30 m kaugusel olevad lagedad sood väga erilisi eristumise märke ka just ei paku ja seega pikemalt ei hakanud mõistatama. Ega´s midagi, sain korraliku "naisteka." Üldiselt oli tunda, et orienteerumine oli rabe ja ebakindel.

Tartu Rattaralli

Sõitsin seda võistlust esmakordselt. Alles eelmine päev sain numbri ja põhiline eesmärk oli rada elusana läbida ja kukkumisi vältida. Number oli grupis 300-500 ja võtsin stardis sisse selle grupi tagumises otsas. Oli arvata, et alguses hakatakse kohe põhjagaasiga vajutama ja tuli võimalikult ette sõita, et hea grupp leida. Riia mäe tõus läks hästi ja lõunaka ringi läbides nägin, et olen juba päris eesotsas. Ja siis mõtte lõppedes käis korralik pauk ja toimus kukkumine. Vedas, ise pääsesin terve nahaga, aga jäin sinna rataste hunniku taha kinni ja sekunditega möödus lugematu arv võistlejaid. Kui uuesti kiiruse ülesse sain, oli esimene suurem grupp juba läinud ja sellega väga hea koha lootus läinud ka. Siiski üritasin sõita ennast oma grupi peasse ja seal püsida, ehk vahepeal isegi ees tööd teha. Vahelduva eduga see õnnestus ja niimoodi me Tartusse tagasi tiksusimegi. Kordagi otseselt rajal raske ei olnud, samas ei hakanud ennast ülemäära ka kulutama. Grupp, kus ma sõitsin, oli meeletult suur, mille lõppu ei paistnud. Protokollist võib vaadata, et lausa 250 ratturit mõne sekundi sees. Sõit oli kiire ja minu keskmiseks kiiruseks tuli üle 41 km/h ja seda 137 km jooksul. Not bad, polnudki ennem nii pikka võistlust sõitnud. Rattaralli on huvitav üritus- esimesed 200 on paari minuti sees ja tuleb 18 min tühja auku ja siis kohad 200-450. Tahtsin väga grupifinišit kinni panna, olingi Sõpruse silla all 500 m enne lõppu ideaalsel possal, aga tagant teisest äärest tuli veel üks rong ja nende vastu ei olnud midagi teha. Lõppresultaat 221.

Põlva teiskar Pranglis

Lahe rada oli, mulle meeldis. Seltsimees Post tegi väga lihtsalt väga mõnusa raja. Üritasin leida orienteerumise rütmi, aga tuli ette ikkagi vigu ja väga rahule ei saa jääda. 

Kolmapäeval tegin kolmanda jooksutrenni 8 päeva jooksul ja nüüd juba teist päeva on kõndimine väga raskendatud :) Vaatasin järgi, et viimane jooksuots oli teisel aprillil, seega jooksuvorm on ilmselgelt olematu. Homme tuleb eestikatel lahingusse minna ja eks siis tuleb kaeda, mis nalja seal saama hakkab. 

C ya!

Junior MTBO Cup

Täitsa huvitav Ida-Euroopa turnee on seljataga ja olen elusalt kodus tagasi. Tõsi, järjekordselt õnnestus suveniiriks kusagilt kaasa võtta viirusepisik ja olin mitu päeva täiesti audis. Umbes 24h möödus sellises seisundis, et sellest suurt midagi ei mäleta ja enesetunne oli täiesti talumatu. Kaotasin kaalus heamitu kg, ligi 40 palavik, metsikud külmavärinad ja räige peavalu on nüüdseks juba möödanik, kuid päris nii hea ei ole, et MTBO EST-LAT liiga avavõistlusele minna. Kahju, väga ootasin just ühisstardist tavarada. Eks siis tuleb järgmist võimalust oodata. 

Aga reisist ka, 

Sõit sinna möödus seiklusrohkelt, natuke planeeritust kauem ja lisakuludega, kuid jõudsime tervelt majutusse. Model mulle isiklikult ei meeldinud jube risuste teede tõttu, kuid võistlusmaastikud olid väga  lahedad ja põnevad. Samuti mitmekülgsed. Enda tunne oli rahuldav ja ootasin juba hooaja avastarti. Esimene võistluspäev oli kohe ees ootamas- kuninglik tavarada.

Tavarada.

Olgu alustuseks mainitud, et kuna jungade stardid algasid alles peale MK starte, siis iga päev sai küllaga oodatud, samas võistlusi jälgida oli huvitav ja sai ka sõprade/konkurentidega sotsialiseeruda. Miinuspoolele jäi see, et kõht kippus tühjaks minema, eranditult iga päev hakkas peale MK lõppu vihma sadama ja eks ta ikkagi natuke väsitav oli ka lõppkokkuvõttes. Aga pole hullu.

Tavaraja stardis oli korraldajatel hetkeline segadus ja tänu sellele startisin enda minutist hiljem, suures segaduses ei teinud Checki ja seetõttu ei saanud ka alguses tulemust kirja. Kuna kohe peale finišit oli lahkumisega kiire ja tulemused netti tulid alles õhtuks, siis järgmine päev sai korraldajate juurde jutule mindud ja sain siiski tulemuse kirja. 

Tavarada iseenesest kulges ettearvatult rabedalt, tegin palju teevalikuvigu ja oli muid arusaamatusi. Lisaks üks konkreetne viga. Samas füüsise poole pealt väga hea päev, tõusu jõudsin sõita hästi ja minek oli väga okas! Tasuks kuues koht, miinimum eesmärk sai täidetud.

1. Kaskinen Kare           FIN        77.06

2. Beill Cedric               FRA       79.00

3. Arkhipov Alexander   RUS       80.54

4. Staněk Tomáš           CZE       81.08

5. Medvedev Grigory     RUS       81.23

6. Tooming Taaniel       EST       81.39

Rajad: http://www.mtbo.cz/postupy/scripts/reitti.cgi?act=map&id=19&kieli=

Lühirada.

Rada oli ülikaifff! Esimene raja kolmandik oli pidevalt allamäge ja seetõttu nõudis ülitäpset kaardilugemist.   Kahjuks sellel päeval mina kaardiga sinasõbraks ei saanud ja ebakõlasid oli päris palju, lisaks üks 2min viga ka otsa. Lisaks olin juba vahepeal peaaegu punkti vahele jätmas, kuid suutsin viimasel hetkel siiski seda viga märgata ja tagasi pöörata. Tänu sellele kujunes niigi mõrvarlik tõus veelgi pikemaks.

Samas füüsiliselt jõudsin hästi sõita, aga liiga palju aega jäi kaardilugemise taha.

1. Bogar Kryštof           CZE       40.06

2. Beill Cedric              FRA       41.56

3. Staněk Tomáš          CZE       42.45

4. Arkhipov Alexander  RUS       45.43

4. Ludvík Vojtěch         CZE       45.43

6. Medvedev Grigory    RUS       46.46

9. Tooming Taaniel      EST       48.07

Rajad: http://www.mtbo.cz/postupy/scripts/reitti.cgi?act=map&id=20&kieli=

Sprint.

Nagu alati, siis noorte stardiks hakkas padukat kallama. Õnneks sain esimese tehnilise punkti hästi kätte ja   tekkis hädavajalik rütm. Raja esimene pool oli valdavalt ülesmäge ja liigagi kiiresti sai selgeks, et täna on ras-ke. Ja oi kui raske,  siiski hakkan vaikselt nägema minut ees startinud võistlejat ja saan punkt-punkt haaval   vahet väiksemaks sõita. Lõpuks saan ta kätte ja siis kohe järgmisesse on  meil kohe ka erinevad valikud, minu oma oli õnneks kiirem ja rohkem teda ei näe. Siiski teen koheselt allamäge etappidel ka kaks 30 sek viga ja need lõpuks mind  parimast lahutavadki.  Sellegipoolest võib öelda, et olen selle kolmanda kohaga  väga rahul ja kojutulek muutus just äsja palju rõõmsamaks. 

1. Beill Cedric              FRA          25.09

2. Staněk Tomáš          CZE          25.15

3. Tooming Taaniel      EST          26.21

4. Ludvík Vojtěch         CZE          27.27

5. Medvedev Grigory    RUS          27.31

Kaarti kahjuks näidata pole.

Rogain.

Peale ametlikku võistlusprogramm oli võimalus osaleda ka 4h rattarogainil. Väga  vinge üritus, mina sõitsin koos Tõnisega. Kaart oli metsik, punkte palju, maastik ülivinge ja ilm ka, üllatus-üllatus hea. 2h30 min oli mul väga hea tunne, kuid   peale mitut rägast lõiget kaotasin täielikult rütmi ja viimase tunnni inisesin Tõnise sabas koju ära. Tasuks väga tubli teine koht, Tsehhi koondislaste järel.  Võit ei olnud kaugel, kuid seekord pidime koduväljaku meeskonna paremust tõdema. 

Tsehhid pidasid lisaks kõigele ka kõikide päevade peale kokku kõiki võistlusklasse hõlmavat punktisüsteemi, kus mul õnnestus kokkuvõttes välja mängida kuues koht. Jällegi väga rahul, nii et kokkuvõttes saab hooaja avastardid kindlasti positiivse poole peale panna.   

Laupäeval sõidan Samusungi Kõrvemaa maratoni. Täna tegin peale haiguspausi esimese trenni ja hetkel saan täheldada nõrkust. Eks siis saab kaeda, kui kiiresti maratonil raske hakkab. 

Ootusärevus

On 2. mai hommik ja kell on 7.55. Hetkel peaksime olema juba Tsehhi poole teele, kuid koondise esinumbrid on hommikul uimased ja oleme jäänud graafikust maha. Pole hullu, varasemad kogemused on näidanud, et autoga sõita oskab ratta-o koondis peaaegu sama hästi kui rattaga. Kasutan hetke kasulikult ja teen kiiresti ühe blogipostituse.

Aga jah, lõpuks ometi on kohe-kohe ees ootamas hooaja ühed tähtsamad võistlused ka mulle- Junior MTBO Cup. Hetke peaküsimus on selles, mis seisus ma ise olen? Kas olen konkurentsivõimeline? Juba mõne päeva pärast on see näha, kuid kevad pole armuline olnud ja seni on minek raske olnud. Hetkeks olen teinud 2 starti, mõlemad puhtad maastikurattavõistlused. Tulemused olid mittemidagiütlevad, siiski pigem rohkem positiivsema poole peal. 

Aprillis olen veel osalenud Teletorni Trepijooksul (väga fun üritus vahelduseks) ja käisin aitamas Xdreami korraldamas. Kindlasti on probleemne kaardivorm, sest kevad oli küllaltki pikk ja väga palju pole saanud kaardiga sõita. Siiski mõned trennid olen ka Tallinnas läbi viinud ja kaardid allpool eksponeerimiseks. 

Igatahes Tsehhis on ees ootamas tõsised maastikud ja toredad päevad, kus näeb jällegi vanu ja uusi konkurente ja tehtud ettevalmistus ootab realiseerimist. Loodan pea külmana hoida ja oma kohad välja sõita!

Aprill

Nonii, sellised aprillinaljad võiks nüüd lõppeda ja tore oleks, kui selleks korraks lumega kõik oleks. Oli tore, järgmise korrani!

Märts möödus vaikselt. Üldjoontes järgisin põhimõtet, et pigem natukene vähem kui liiga palju. Kuu alguses olin Ukraina järelmõjude all, siis sai natukene suusatada, nii ja naa märketeade ning 12 märts oli see päev, kui sain esimest korda rattaga välja. Finally, väga meeldis! Hea kodune tunne tuli koheselt, kuigi esimeste trennide raskust oli kontides tunda. Tõele au andes peab märkima, et millegipärast see kevad pole veel sellist head tunnet leidnud, mis eelmine aasta oli. Noh aega on ka veel, praegu alles aprilli algus. Siiski lootsin natukene mõnusamat enesetunnet, aga jonni ei jäta ja kilomeetreid tuleb koguda.

Märtsis päris 50 tundi täis ei saanud, palju puudu ka ei jäänud. Kõige märjemates unenägudes unistasin, et suudan 1000 km märtsis täis sõita, kuid ilmselt oli liiga optimistlik prognoos. Alustasin ju ratta treeninguid poole kuu pealt ja ilm tihtipeale ka sõbrakätt ei ulatanud. Küll oli paduvihm, küll sadas lund ja siis jäälegi rahet ja eiteamidaveel. Kui järgmisel aasta sporti veel tõsisemalt teen, siis tuleb kindlasti soojemasse kliimasse laagerdama minna. Seni on see erinevate tegurite koosmõjuna ära jäänud.

Täpselt kuu aja pärast on Prahas juba hooaja tõsisem start ning selleks tuleb enast saada konkurentsivõimelisse konditsiooni. Teades-tundes ennast, siis lihtne see ülesanne olema ei saa, kuid proovin aprillis korralikult valmistuda ja Junior MTBO Cup-il juba löögihoos olla.

Nonii, hetkel side lõpp!

Ebaõnne sõdurina Ukrainas

Eelmise hooaja lõpus tekkis plaan, et kuna järgmine aasta on minu viimane juunioride aasta, siis miks mitte proovida jällegi tõsisemalt suusaorienteerumist avastada. Plaanid tehtud, läbirääkimised peetud ja sain hakata hooajaks valmistuma. Ma ei ole küll suusatamist juba aastaid tõsiselt võtnud, kuid talvel on ikka see olnud üks põhilisi treeningvorme, seega päris ära pole seda ala unustanud ja olin lootusrikas. Novembris sõitsin rulle, detsembri keskpaigast sai juba Otepääl kunstlumel meetreid mõõta ja jaanuaris käisin korra polaarjoone taga kah. Tõsi, sinna vahepeale mahtus läbi aegade tõsiseim talvine haigusperiood, mis kestis ligi kolm nädalat ja ilmselt paljuski tänu sellele kogu potensiaali ei saanudki realiseerida. Kahju, aga karm tõde!

Siiski pead norgu ei lasknud ja ootasin Ukrainasse minekut suure huviga. Tahtmist oli, MM-i eelne nädal paistis olevat juba päris hea olevat ja olin lootusrikas. Ette rutates võib öelda, et ilmselt oligi kõige parim minek mul hoopis nädal enne talve haripunkti, suts peale eestikaid ja enam-vähem täpselt enne ärasõitu...Tegin veel kaardiga trenni ja minek oli meeldivalt kiiduväärt.

Kuid siis hakkas juhtuma. Päev enne äraminekut väljas toimetades juhtus väike õnnetus. Nimelt läks küüne alt puutükk sõrme.. u 2 cm pikkune, mida koduste vahenditega kätte ei saanudki. Laksasin siis traumapunkti, kus alguses susiti tükk aega, aga pigem tehti asi hullemaks. Siis otsustati teha tuimestus, torgates süstla samamoodi küüne alt sõrme sisse :) See oli natuke liiast ja pilt hakkas virvendama. Õnneks seda ei mäleta, kuidas see monstrument sealt kätte saadi, aga mälestuseks sain tüki tammepuust endale koju kaasa. Trennid, värgid-särgid unustasin ära, proovisin järgmine päev asjad kokku saada ja Ukraina bussi peale jõuda. Õnnestus!

Model:

Ei midagi erilist, lund vähe, täitsa tavaline tunne.

Sprint:

Algus ok, natuke koperdan, kaotan siin-seal mõned sekundid, suure tõusu elan üle, kuid siis...loen ennast kaardi peal ette ja olen täiesti kadunud. Kuna maastikuosa on täiesti samasugune ja ennast paika ei saa, olen täiesti lost. Ei ole võimalik!!! Mitte midagi ei saa aru, lõpuks saan ennast täiesti x-kohas paika ja esimene MM-i start on korstnas. Äärmiselt kurb meel, kuna kaotasin lisaks kõigele ka portsu enesekindlust. Korraldajad pole küll suutnud SI-aegasid välja tuua, aga usun, et liikusin üsna korralikult. Koht oli vist 50.

Lühirada:

Füüsiliselt räme raske, lisaks olen liiga ettevaatlik ja teen mõned pisivead. Esimeste startijatele kohaselt saan teistele mõnuga lõikeid sisse sõita. Libisemisolud on metsavahel küll väga rasked, aga tunnen, et suusk on kohe eriliselt kinni. Kohaks saan 34. Oma kümme kohta eespool oleks olnud täiesti reaalne eesmärk, kahjuks sellel päeval olin ikka suhteliselt mannetu. Kaart ka:

Puhkepäeval väike sörk, ring linnapeal ja lebo.

Teade:

Et enda elu natuke põnevamaks teha, tuli mul 10 min enne starti suusakepi käepide otsast lahti. Võtsin kõll varukepi, kuid see oli natsa lühem ja väikse kulbiga. Ikka juhtub, suurt numbrit sellest ei teinud. Sõitsin juba traditsiooniks saanud esimest vahetust ning plaan oli hammastega lähikonkurentidest kinni hoida. Esimese punkti saingi hästi kätte, olin vist 3-4 kuid järgmine laskumine nurjas järgneva võistluse. Kitsal ja järsul laskumisel jäin üks suusk lahtise lume sisse kinni ja külili ma olingi. See selleks, taganttulija sõitis minust küll pmst üle, aga mis kõige hullem, olin murdnud suusa pooleks. Esimene mõte oli, et mis ma nüüd teen, see pole ju võimalik. Natuke siledat ja järgmise ülikarmi tõusu küll suusatasin/komberdasin kuidagi abitult, ootasin seejärel Eesti teise võistkonna järele ja sain uue suusa. Vahepealne seiklus oli mootori nii punasesse ajanud, et järgnev võistlus oli ikka uskumatu pingutus. Lisaks sellele, et füüsiliselt ei olnud parim päev, olin ikka selle kammajaa tõttu nii piirajas, et hoia ja keela. Kaotasin meeletult aega, kuid võitlesin lõpuni. Kokkuvõttes ei jäänudki tiimil diplomikohast palju puudu.

Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel üks Rossignol X-uim üle, siis võib märku anda!

Tavarada:

Tänu ilmastikutingimustele tõotas tulla päris karm tavarada. Kuid tegelikult ei olnud hullu midagi, täitsa sõidetav! Jungadel oli 2 kaardivahetust. I ring läks enam-vähem, kuid II ringil purunes kepp ja seetõttu suure osa ringist lihtsalt jooksin. Olin juba täiesti trenni peale üle minemas, aga sellegipoolest kolmanda ringi ikkagi pingutasin kenasti lõpuni, alistades veel finišiheitluses 2 kaasvõitlejat. Kuna olin kindel, et olen täiesti võistlejaterivi taga, siis seda suurem oli üllatus, kui sain teada, et lõpetasin 36dana. Täiesti uskumatu, arvestades veel näiteks seda, et kuna olin varustusealasse stardieelse kiirustamise tulemusena unustanud viia varukepi, siis pidin võistluse ajal käima autoparklas bussis ja kotist endale uue kepi võtma :) Samal ajal kell tiksub ja teised kimavad metsas...Einoh, see tegi tuju isegi paremaks, sain vähemalt enesekindluse tagasi.

Bankett:

Täitsa tore :) Sai natuke süüa, natuke rohkem juua, mõned tutvused, ja ühte-teist veel :) Jube kahju, et kräu enneolematult vara läbi sai, hoog oli just üleval.

Koju jõudes ja järgmine päev ärgates olin hädas järgmise hädaga. Kõhus keeras ja tunne oli pahapaha. Järgmine päev oli seis hullem ja eile täitsa hullumajapuhvet. Täna on juba hulka parem ja eluvaim tagasi sees. Ei tea kas Ukraina saatis omad järelmõjud või mis too häda nüüd jälle oli. Tahaks nüüd loota, et probleemid lõpetavad minu kimbutamise ja saan juba niiiiii kauaoodatud suviseks hooajaks ettevalmistusega alustada. Olge tublid!