Teisipäevak Piigastes

Järjekorras kolmeteistkümnes teisipäevak toimus Piigastes, samal maastikul, kus eelmine aasta oli Koprakarikas.

Bussiga sinna sõites suutis Tomson mind juba hirmutada oma jutuga, et sellises metsas on kindlasti karud. Ega peale sellist juttu eriti jooksma küll ei kippunud. Seetõttu metsas lootsin iga heli järel, et see EI oleks mingi elukas ning ma pääseks siit enam-vähem terve nahaga. Õnneks ka pääsesin.

Rada ise oli huvitav, 6.2 km pikk ning 17 punni. Tiirutamist oli seega üksjagu. Võssi oli nii, et tapab. Plaanis oli rada üldjoontes ilma vigadeta läbida, tuleb siis selleks seista niipalju, kui tuleb. Postile lootsin ka ära teha :P Kahjuks suutsin ikka ühe punktiga seigelda nii umbes kaks ja pool minutit. Juhtub.

S-1 Lihtne. Vasakult poolt sood, nurk maha, üle tee ja punkti. Korras nagu Norras

1-2 Kaduva raja peale. sealt mööda suure teeni, aukude kõrvalt mööda, üle tee ja punkt. OK

2-3 Lühietapp. Mööda nõlva, läbi orvandi ja nina peale. Arvan, et olen liiga madalal ning ronin ülesse. Ei siiski, peab olema allpool. Turnin alla tagasi ning seal ta ongi. Nii palju siis puhtast jooksust.

3-4 Mööda orvandid, raiesmiku äärt pidi tee peale, sealt kuni sihini ning mööda seda punkti.

4-5 Üle kildine jurakas. No ega`s siis midagi-ajama. Alguse jooksen suht ringi. Üle lageda ja siis hakkab peale. Metsa, lagedale, metsa, lagedale, metsa. Lõpuks leian õige teeotsa ülesse ning mööda raiesmiku äärt punktini. Tore

5-6 Müstika. Jooksen punktist välja peaaegu, et rahuldavas suunas, jõuan sihini. Tundus, et juba raiesmiku äär. Ei, ei saa olla. Kahtlane. Keegi ragistab- äkki saab abi küsida... :) Oh, Raido

"Kuule, kus me oleme?", "Selle sihi peal loomulikult!" No selge.

Pärast seda jama ja seismise jõuan üle kivide ja kändude ka punktini välja.

6-9 Lühietapid. Läbin ilma suuremate vigadeta, kuid kindlasti oleks kõvasti kiiremini ka saanud.

9-10 Lebo, tee pääle, mööda seda kuni kaduva rajani ja sealt läbi lohu ja orvandi punktini.

10-11 Tagasijooks. Lihtne

11-12 Valin suurema ringijooksu variandi, kuid vähemalt pole nii palju nõgeseid. Loen täpselt kõik välja. Punkt on seal, kus peab.

12-13 ehk punkt numbriga 53 kuni punkt numbriga 56. Midagi erilist ei teinud. Kütsin läbi rohelise tee peale, mööda seda kaarega punkti piirkonda ning sealt üle mäe punkti. Enne punkti on sääne vaarika ja nõgese väli, et kohe on ikka. Julmalt.

Etapid 14-17 mööduvad rahulikult, kui välja arvata viga viimasesse punkti. Mark hakkab juba vaikselt. Vähemalt finšisirge tirin enda kohta kiiresti. Aeg 56:36. Rene käest sain ikka kahe minsaga lakki. Arvestades seda, et see kuu jooksukilometraaž just hiilgav ei ole, pole ka mõtet mingit lennukit mängida. Ehk kunagi hiljem.

EMV RO 2007

See aasta toimusid eestikad mere ääres - Haapsalus. Sai kah ennast kirja pandud. Oligi käes juuli eelviimane nädalavahetus ning võistlused koputasid uksele. Põlvast asusime teele juba reede õhtul, et ennast normilt välja puhata. Mingil määral see ka õnnestus.

Lühirada. Suuremad lootused olid just sellel distantsil ning tegelikuses saiogi seal kõige parem koht välja sõidetud.

Mõni sõna siis võistlusest kah:

1. KP-kaart kätte ning pilk rajale. Midagi hullu ei ole - sõidetav. Juba kõlavad piiksud ning asun teele. Kiiresti asfaldile, üle suure ristmiku, leian teeotsa enam-vähem üles ning keeran metsa. Lootuses, et punkt niisma sülle kukub, kaarti ei vaata. Tegelikuses jällegi nii see ei ole ning punkti pole. Jään seisma, tiirutan, kui märkan, et mingi mees kükitab eespool. Ju siis korraldaja. Lootuses, et punkt ka seal on, sõidan sinna. Oligi. Vedas. Viga u45s

2. KP Pikem etapp, teekond varem valmis mõeldud, hakkan ajama. Kõik klapib, parim etapiaeg.

3. KP-kiiresti minema, altpoolt viadukti tänavale, maja juurest keeran ära ning juba punkt paistab. Järgmine lihtne, kaotus praktiliselt olematu. 5-8. KP Kiired etapid tänavatel, millest osad on ühesuunalised. Kõik sujub perfektselt, punktid on seal, kus nad olema ka peavad.

9. KP Kaarti suurt ei vaata, püüan hoida enam-vähem suunda, mis ka üldjoontes õnnestub. Ennem viimast punkti väikest teerada leida ei õnnestu ning kaotan väärtuslikke sekundeid.

Kokkuvõttes neljas. Kullast puudu 53sek, hõbedast 49sek, pronksist 48sek. Pole just kõige hõredam.

Tavarada 19,9 km 12KP.

Teisel päeval olin ma kohe esimene startija. Keegi peab ju teistel jälge sisse lükkama. Pole hulllu.

Piiks-piiks-piiks.....minema. Esimene punkt on kohe suht tehniline, kuid saan hästi kätte. Võttes punkti ära, komistan, ning kukun täie litiga maha. Fotograafidel oli muidugi nalja nabani. Endaga õnneks midagi suuremat ei juhtu, v.a. verine küünarnukk ja hammasratta jäljed jala peal.

Teise punktiga tuli esimene suurem viga rajal. Keerates tänava pealt metsa, läks tee kolmeks. Läksin kõige keskmise tee peale, mis oli ka õige, kuid millegi pärast mõtlesin, et see on vale ning sõitsin läbi metsa vasakpoolsele teerajale ning liikusin mööda seda. Sõites mööda seda, hakkas ees punkt paistma. Lähemale jõudes oli see siiski ainult marjulise punane ämber...Jaganud matsu välja, ümberpöörd ning tagasi sõit. Saades punkti kätte, olin ma kergelt öeldes ärritanud, seda loomulikult enda peale. Ajakaotus 2 minutit.

Kolmas punn oli pikk sõit mööda asfalti. Tulemuseks kolmas vaheaeg, ajaga 10:38. Neljas oli lihtne-sama teed tagasi ning õigest kohast ära pöörata. Loomulikult suutsin ma jälle teeotsast mööda sõita ning väikese tiiru teha.

Peale seda oli peas ainult üks mõte-ülejäänud rada sõita puhtalt. Selle mõttega alustasin ma sõitu viiendasse Kp-sse. Alguses oli kõik hästi-suure tee pealt vasakult, siis paremale ning neljas väike teeots paremale. Üks, kaks, kolm ja neli-keeran. Sõidan edasi, muutub tee järsku olematuks. Jään seisma ning püüan enda asukohta selgeks teha. See katse ainult ebaõnnestub. Sõitsin paremale, tiirutasin, jõudsin teele välja, läksin uuesti-tulutult. No oli seda ka veel vaja? Olen otsaga jälle teele jõudnud ning sõidan mööda seda edasi. Siis tuleb üks teerist, paremal väike soo. Klapib. Peab olema see. Oligi. See tiirutamine võttis aega umbkaudu neli ja pool minutit. Nüüd võiks küll ülejäänud raja puhtalt läbida.

Kuues. Tee peale, suurest ristist paremale, mööda asfalti nii kaua kui risttee ning sealt mööda väikest teerada paremale. OK. Siis esimene teeots paremale(mida ma ei näe)..ok, kõlbab ka järgmine ning punkt. Huh, seegi ilma suuremate tiirutamisteta. Jägmine jälle pikk.

Asfaldi peale, mööda tänavat suure tee peale, sealt paremale ning nii kaua kuni väike teeots keerab vasakule. Korras nagu Norras. Järgmine on kaardi pael lihtne, kui suudan JÄLLE üks teeots ennem ära keerata. Võtab isegi praegu ohkama.

Üheksas on jälle pikk, mis õnnesttub üldjoontes hästi, kui välja aravata mõttetu ringisõit eelmise punkti suunas. Oleks jälle väärtuslikku aega kokku hoidnud. Üheksandas näen ka Kristot, kes tundub ka, et ei ole rada kõige puhtamalt läbinud. Kümnendasse minnes jõuan Talle ka järgi ning üheteistkümnendase minnes olen juba eespool mina. Viimasesse valime erinevad variandid. Sellega saab Kristo ka väikese vahe sisse, mis püsib põhimõtteliselt lõpuni.

Vigu kogunes lõpuks kusagil 7-8minsa, mis ei ole just kõige parem. Aga kuna need olid minu esimesed ratta-O Eesti MV-d, võib olla rahul. Mis halvasti, see uuesti. Aga vähemalt selgus täna rajal üks fakt... ratta-o on üks kaiff ala. Vähemalt mulle tundub nii.