World Cup Final Round

Eestis toimunud MK etapid olid kindlasti väga tähtsad stardid, kuigi pean tunnistama, et peale MM-i oli väga raske leida treeningutes head rütmi, kuid siiski suutsin ennast üsnagi heasse konditsiooni viia. Tunne pikal nädalavahetusel ei olnud paha ja kannatas sõita küll. 

Sprint.

See on minu jaoks ikka nii bingo loto ala, et kui läheb, siis võib ikka väga hästi minna ja kui ei tule, siis ei tule kohe üldse mitte. Räpinas nagu tuli, igati väga korralik algus MK nädalavahetusele. Siit oli hea edasi minna.

Looooooong distance.

Rada oli tõesti pikk ja isegi natukene aukartust äratav. Ma pole kunagi nii pikka RO rada sõitnud, kui mõned Bike Xdream´id välja arvata. Plaanis oli rahulikult alustada ja siis rahulikult noppida. Viga ei tohtinud teha. Aga nagu kiuste ei sujunud algus kohe üldse mitte hästi. Millegi pärast tundsin ennast jube kangelt ja kuidagi tühjana. Mõtlesin küll, et kui niimoodi jätkub, siis siit head nahka ei tule. Õnneks tunne läks paremaks ja paremaks ja lõpus juba kannatas sõita küll. Siiski absoluutselt ei saa jääda rahule oma teevalikutega, millega põrusin ikka totaalselt. Ma vist ei teinud ühtegi head teevalikut, suutsin kõik kõige aeglasemad läbi sõita. Arenemisruumi on kõvasti. Siiski olen rahul sellega, et olin terve raja üksi ja kaaskannatajatest abi polnud. Pika koht on ikka täiesti ulme, poleks ennem küll uskunud, et nii kõrgel võin lõpetada. Väga rahul! 

Mixed Relay.

Sain sõita Eesti teise tiimi ankrut. Soojendusel tundus jalg hea olevat ja vaatasin optimistlikult võistlusele. Kaotada ei olnud meil midagi, oli ainult võita ja sõita tuli nii nagu oskan ja jõuan. Pressi tulles oli ikka väga üllatav kuulda, et olen medalimängus. MK teate viimane vahetus, umbes 4-5 min lõpuni ja kolmas koht minust 5 meetrit eespool! Täiesti uskumatu, ma polnud samasuguses olukorras kunagi varem olnud. Paraku siiski tugevate konkurentide vastu seekord ei saanud, kuigi ei saa mainimata jätta, et otseselt füüsiliselt oleks võinud ikka korraliku lahingu anda, aga viimased punktid olid hästi kiired ja komposteerimine ei sujunud kõige ladusamalt. Sellegipoolest ainulaadne kogemus ja ehk järgmine aasta saab natukene paremini teha!

Lõpubankett oli aus ja igati korralik!

Ma ei saa aru, mis toimub ERR-i sporditoimetuses. Mu nimi nüüd nii raske ka ei ole ju :)

Elva piinad

Ennem Samsungi sarja viimast osavõistlust - Elva Rattamaratoni - olin natukene mures oma füüsilise konditsiooni pärast. Peale MM-i on treeningud sujunud katastroofiliselt, õigemini väga palju pole neid teinudki. Mõned hädavajalikud kilomeetrid siiski sain läbitud ja Elva maratoni hommikul tundus tunne olema hea. Ja oli ka!
Oli kohe nii, hea et üsna pea leidsin ennast nii kõrgel kohal, kus see aasta pole veel olnudki. Mõni aeg sõitsin ja kannatasin ära, aga varsti tundsin, et tempo käib siiski natukene üle jõu. Vaatasin selja taha ja paistis täielik tühjus. Kusagil metsavahelisel lõigul lasin jala natukene sirgu ja võtsin enda tempo. Kui ma oleks samamoodi jätkanud, siis ilmselt oleks täielik haamer üsna järsku saabunud. 

Ei ole lihtne leida oma rütmi peale seda, kui algusega oled üle pingutanud. Samas tosin kilomeetrit hiljem, kusagil 25. kilomeetril olin jälle omas elemendis ja kohaks karjuti kusagil natukene pealt sadat. Sobib. 

Järgnevad mõnikümmend kilomeetrit tundsin ennast hästi ja koht paranes, visalt, aga siiski. Teadsin, et raja lõpu osas tulevad seljad vastu nagu postid. Tulidki, aga selleks ajaks oli minu sõit ammu läbi. Nimelt, kusagil 55. kilomeetril tundsin järsku, et selg hakkab valu tegema. Asi läks järsku niivõrd hulluks, et sõitmisest ei tulnud enam midagi välja. Pidin võistlemisest loobuma ja tiksusun ülejaanud 18 km rahulikult lõpuni. Vaadates, mis hordid minust selle ajaga mööda sõitsid, kartsin, et olen langenud täiesti mudasse ja koht on lõpuks kolmandas sajas. Suur oli üllatus, kui see oli lõpuks 127. No mis mõttes, hea sõit oli soolas aga raam oli nõrk ja ei pidanud vastu. Järgmisena tulevad eestikad. Hooaja lõpp kujuneb väsitavaks, aga tuleb ikkagi vormis proovida püsida ja omad sõidud ära teha. 

Vaikimine hõbe, teine koht Ungaris kuld ehk lühike MM-i kokkuvõte

Nüüd on suurem möll peale MM-i maha rahunenud ja on aega teha väike kokkuvõte oma viimasest JWOC-ist. Olin seda päris kaua oodanud ja selleks tõsiselt valmistunud. Nii kahju, et jungade aastad on selleks puhuks minu jaoks läbi, aga oli väga fun aeg, mis andis tohutult uusi kogemusi ja väljakutseid. On mida meenutada.

Sprint.
No see oli selge lati alt läbi sõitmine. Suure kolinaga. Häving. Sisendasin endale, et sellel maastikul kiirustada pole vaja ja teen kindla peale. Tuleb mis tuleb. Ikkagi juba esimesse minnes lasin ennast punktikohtunikul segada lasta, siis natukene korralikult ja siis täielik fiasko. Tore on ennast valesse kohta lugeda, et siis mõned minutid saaks oma asukohta mõistatada. Selgelt tundsin ka, et see päev olin füüsiliselt nõrk, iga hingetõmme oli raske, kurk kuivas meeletult , hingamine oli meeletu pingutus. Samas ma teadsin, et järgmine päev võib seetõttu päris hea tulla. Tuli.
Sprindi koht oli vist 21 kui ei eksi. Maastik oli keeruline ja vigu tehti palju, mistõttu koht väga masendav polegi.

Lühirada.
JEEEAAAAAAAAAAAHHHHHHHHHHHHHHH!!!!! - sellega võib kokku võtta selle sõidu. Ja minu jaoks ka võidu. See oli suhteliselt maksimum, tõsi, mõned seisakud ja kõhklused olid, aga matemaatika tagantjärgi väga palju ei aita. Üldiselt täitsin oma plaani - alguses täiega, siis tõusud kannatades ja lõpp kindla peale - päris hästi ja on ikka meeletult hea tunne finišisse jõuda ja kuulda, et sa lähed parima ajaga liidriks. Aastate pikkune töö sai nüüd tasustatud. Rajal olles ma sain aru, et selline kiire sõit sobib mulle, aga medalit küll poleks osanud sel päeval oodata, sest tugevaid sõitjaid on palju ja tehniliselt ei olnud tegemist just väga raske rajaga. Natuke lisas enesekindlust sprindi hõbe, kes startis 2 min peale mind ja ma hakkasin teda vastusõitudel nägema ja silmaga hinnates sain aru, et vahe on vähenemas. Füüsiliselt tundsin ma ennast tegelikult hästi, kuigi lõpus tundsin kerget väsimust. Ikkagi väga kuum oli, tunne oli nagu saunalaval ja see avaldas oma mõju. Tulemid:
1. Krystof Bogar           Czech     41.25
2. Taaniel Tooming        Estonia   42.05
3. Grigory Medvedev    Russia     42.17
4. Marcell Horvath        Hungary  43.02
5. Chris Firman             Australia  43.22
6. Cedric Beill               France    43.35

Pikk rada.

Kuna teatepäeval sain puhata, siis pikaks rajaks olin piisavalt värske. Stardipositsioon pandi paika eelsõidu põhjal ja oli üpris soodne. Algus sujus kenasti ja vaheaegade põhjal ei liikunud ma üldse pahasti. Veerandi raja peal edestasin võitjat ligi minutiga ja olin kinni püüdmas sprindi võitjat, lühi pronksi Grigori Medvedevit. Siis keerasin lisajäljele, tegin järgmisega vea otsa ja siis kaks pikka järjestikust etappi sõitsin mõlemad ringi, kuigi oleks pidanud otse kahima. Lõpus tuli veel pisivigu ja see rong oligi läinud. Tõsiselt kahju, isegi rohkem kahju kui eelmise aasta Itaalia lühirajast, kui hõbemedali maha mängisin. See võistlus kripeldab mind siiamaani, aga see on orienteerumissport ja midagi ei ole teha.. Oleks on paha poiss. Tulemused:

1. Krystof Bogar           Czech      73.35

2. Jonas Maišelis           Lithuania  77.54

3. Vojtech Ludvik         Czech      78.02

4. Andre Haga              Finland     78.46

5. Reinis Grende           Latvia       79.09

6. Grigory Medvedev    Russia      79.17

14. Taaniel Tooming     Estonia     82.16

Rajad leiab siit: http://www.mtbo.hu/mtbwoc2012.php/routegadget

Kokkuvõte: Üldiselt tuleb ju rahule jääda, oma suure eesmärgi - medali - täitsin. Samuti pakub rahulolu see, et olin päris heas vormis ja see sisendab tulevikuks kindlust, et suudan õigel ajal hea hoo leida. Positiivse alla saan ka kanda selle, et pinge pigem aitab mind ja suudan endast rohkem anda. Ühesõnaga lahkusin oma viimaselt MM-ilt rõõmsas tujus ja selg sirgelt. Tehtud!

Avalöök on tehtud!

Tervitused Balatoni äärest. Saadan Eestisse 36 kraadisest leitsakust soojad tervitused, kuuldavasti suvesoe sinnakanti enam ei jõua.
Aga jah, tavaraja eelsõit on seljataga ja õnneks hästi. Võin öelda, et töö oli kiire ja korralik. Ühtegi üleliigset liigutust ei teinud, samas väga ei munenud ka. Mida vähem aega seal kõrbes viibida, seda parem.
Siiski omad juhtumised on juba olnud ka. Eile modelil panin niimoodi külje maha, et üks külg säärest õlani on puru. No ei ole hullu, aeg-ajalt kipitab aga loodetavasti midagi ambuteerida pole vaja.
Homme on esimene metalli jagamise päev - sprint. Ilmselgelt läheb mul seal raskeks, maastik pole just midagi mulle. Meestekoondise liidrid muidugi hõõruvad ainult käsi kokku. Lauri täna juba näitas millisest puust ta tehtud on.
Aga nüüd on vaja õnne, enesekindlust, hulga kannatust, julgust ja külma närvi. Ja siis jõudu, jõudu ja veelkord jõudu.
Hoidke siis pöidlaid ja varbaid, madjarid lubavad TV striimi, GPS jälgimist ( jungadel vist pole), onlaini ja mida kõike veel: http://www.mtbo.hu/mtbwoc2012.php/

Teel MM-ile

Nii, varstivarsti sõidame ära Ungarisse ehk selleaastane tippsündmus koputab uksele. Cool! Aeg on läinud päris kiiresti ja varsti saab teada, kas tehtud töö on õnnestunud või mitte. Seis nüüd hetkel maailma parim pole, samas midagi häbenema ka ei pea. Natukene probleemne võib olla järjekordselt ilm. Järgmiseks nädalaks lubab sinna +36!!! kraadi, samas kui meil on siin päeval 15 kraadi sooja ja vihma sajab. Paha-paha
Paar sõna ka Kalevipoja Samsung rattamaratonist. Oli hea tunne, jalad olid veits tuimad, aga üldiselt jaksasin päris hästi. Kahjuks ei saanud head päeva ära realiseerida ja pidin tehnika viperuste tõttu aega kaotama. Mingisugusel veidral kombel kiilus kett kahe esimese hammaka vahele kinni ja seda ma ei saanud sealt minuteid kätte. Lõpuks olin juba lootust kaotamas ja peksin juba jalaga, aga kuidagi sain siiski keti vabastatud ja edasi sõita. Kuna see juhtus suhteliselt alguses, jõudis sellega mööduda meeletu hulk rahvast ja maeitahateada kui sügavale ma kukkusin. Vahetult ennem jama olin Margusega koos, isegi sõitsin mõne grupiga jäetud vahe kinni ja olin muidu täitsa heas löögihoos. Ja Margus lõpetas 57. kohaga...
Plaanis oli korralik tühjendustrenn ja niimoodi ma sõitsin ülejäänud raja aktiivselt, tunne oli hea, raba lõigud pidasin ja vastu ja lõpuks oli kohaks täpselt 100.

Iseenesest mulle Kalevipoja rada üldse ei meeldinud, Laiuse mägi ja ja lõpp olid lahedad, aga lõputud rabalõigud ei ole minu jaoks. Ise ei näinud, aga oli kuulda, et rajal olevad olnud ka lund. Siinkohal tuletaks veelkord meelde, et Ungaris on 36 kraadi sooja. Milline aklimatiseerumine!

MM algab 6. päeva pärast

Läti MV RO

I päev - sprint

See võistlus oli katastroof. Alguses neli etappi allamäge, mis sain veel enam-vähem hästi, siis järgnev pikk 80m tõusuga etapp oli piin. Jalg oli sellel päeval täiesti tühi, lisaks ei teinud veel head valikut kah. Sain Tõnise käest 2 min nii et kolises. Linnas ka natukene kobistasin ja enne lõppu veel üks 30 sek viga otsa. Natukene saan vabandada ennast sellega, et olin esimene startija, aga kokkuvõttes oli halb päev. 

II päev - lühirada?

Tunne ei olnud endiselt hea, ilmselgelt need paar trennipäeva mis ma peale haigust teinud olen, pole piisav, aga rajal tundsin ennast palju paremini. Enne esimest pikka etappi olin lausa liider, aga sõitsin vale variandi ja lisaks kobistasin lisaks punkti võtmisel. Siis jällegi päris hästi ja lõpus ikka veel üks koba ja kaotasin teise koha. Igaljuhul sain jälle eneseusu tagasi ja tuju läks palju paremaks. 

Tulemid:

1		Tõnis Erm	1:03:39		TAOK
2		Alar Viitmaa	1:06:29		OK Lehola
3		Taaniel Tooming	1:07:10		OK Põlva Kobras

Laupäeval Kalevipoja Samsung. Ise pole seda varem sõitnud, aga juttude järgi pidavat olema hirmraske. Ilmselt 2h suudan ära sõita, peale seda läheb kannatamiseks. Enne MM-i korralik tühjendus, täpselt nii nagu plaanis on.

MM algab 11. päeva pärast

Tagasilöök

Alles jõudsin peale Pärnu trippi hõisata, et tunne läheb paremuse poole, kui jäin haigeks. Ilmad läksid järsku soojaks, ma sain tuule käes külma ja hõisssa, kurk valus, palavik, nohu ja muud teemad. Olin suhtkoht audis 5 päeva, siis tulin Tallinnasse, käisin linnas tervist parandamas ja kohe järgmine päev oli kõvasti parem. Piisavalt hea, et teha rahulik trenn ja täna juba vähe tõsisem sõiduots peale. Tunne pole paha, aga eesootav nädalavahetus Lätis näitab, kas ja kui suure augu minu vormile jättis.
Teki all teed sisse kaanides tekkis igasuguseid mõtteid, et kas kogu mu ettevalmistus on nüüd rikutud, aga praegu on meeleolu kõvasti parem ja olen üsnagi rahulik.
Praegu on siiski veel kalendris Juuli kuu ja mul on veel kolm nädalat aega. Maru kahju, et Otepää Samsung ja Tallinna Fakto sõit ära jäid, aga midagi teha pole.
MM algab 21. päeva pärast

Garmin EST-LAT liiga Jõulumäe MTBO

Nädalavahetusel toimus Pärnumaal Jõulumäe MTBO, mis on Garmin Est-Lat liiga üks osavõistlus. Sõitsin põhiklassi, seda eelkõige seetõttu, et võrrelda ennast koondise tippudega. Ilmselgelt on konkurents kah suurem. Panin endale eesmärgi kahe päeva summas jõuda kolme parema hulka. Täpselt nii läkski, lõpetasin kolmandana, paljuski tänu sellele, et Tõnisel oli tavarajal tehnilisi viperusi.













I päev - lühirada 12,1 km 15 KP

Füüsiliselt tundsin ennast hästi, aga Jõulumäe teede rägastikus ei saanud ikkagi selgelt hakkama. Esimese viie punktiga tegin neli viga ja oligi rong selleks korraks läinud. Lõpus tuli veel näpukaid ja lõpetasin päeva kuuenda kohaga. Pärast väikest analüüsi tehes sai vigu kokku loendatud natukene üle 4 minuti, arvestamata teevaliku variante. Ilmselgelt andis tunda ka ratta-o võistluste põud, aga see ei saa olla vabandus. Lauri muidugi näitas klassi, loputades teisi lõdva randmega peaaegu nelja minutiga. Härg.
Lühiraja finišisirge:

Kaart kah:

Toanaabrite ärgitusel käisime õhtul väiksel tripil Pärnus, mis kujunes lõppkokkuvõttes suuuht pikaks isegi. Sai käidud Steffanis söömas, Tivolis ja õhtu kulminatsioon oli Sunset. Ilmselt ise oleks veelgi kauem möllanud, aga vanemate tipptegijate tahtmine jäi peale ja enne varavalget nägin juba und. Ilmselgelt pole just kõige professionaalsem käitumine, aga kui juba Pärnu lähedal korra suvel olla, siis tuleb ikka täie raha eest võtta. Fun oli. 

II päev - tavarada 23,1 km 28 KP

Ajasin ennast hommikul kuidagi jalgade peale ja peale kerget einet läksin proovima, kas rattasõit endiselt meeles. Kui välja arvata kõhus keeramine, kumisev pea, olematu kõrvakuulmine ja peaaegu kadunud hääl, siis tuju oli hea ja jalad käisid ringi küll. 

Alustasin enam-vähem rahuldavalt. Proovisin kindla peale teha ja igaljuhul vältida vigu. Üldjoontes sain hakkama ja peaaegu esimese ringi lõpuni olin täitsa konkurentsis. Siis tegin ühe teevaliku vea ja kohe otsa teisegi ja kaardivahetust tehes tundsin äkitselt, et olen füüsiliselt täiesti tühi. No ei jõua enam. Siis tuli terve rida tehnilisi etappe, mida võtsin rahulikult ja ilma suuremate vigadeta, siiski natukene siinseal kobistades. Kaotasin üle minuti aega 20. minnes ja tegin halva valiku 23. punkti, peale mida nägin vastusõidul juba ka Laurit. Õnneks lõpu sõitsin hästi ja vahe püsis sama või isegi mõne sekundi võrra suurenes. Huvitaval kombel lõpus oli jällegi tunne parem ja jõudsin sõita küll. Jään rahule raja alguse ja lõpuga, aga keskmine osa natukene enne kaardivahetust ja teise ringi algus kriitikat ei kannata. Siiski tundsin juba tavaraja lõpus ennast kaardiga järjest mugavamalt ja see annab just seda niivajalikku enesekindlust. 

I ring:

II ring:

Laupäeval on plaanis Samsungi etapp- Honda Otapää Ratamaraton. Ja vbl lähen pühapäeval Tallinnas Fakto sõitu ka sõitma, aga pole veel päris 100% kindel. Nüüd peab targalt treenima ja vajalikke võistlusstarte tegema, sest aasta tippsündmuseni pole veel palju jäänud.
MM algab 28. päeva pärast. 

Laip

Eile oli väga väsitav päev. Kell 8 äratus, hommikusöök, natukene kohmitsemist ja Rakke suunas tuld. Soojendust tehes pidin nentima tõsiasja, et olek on pehmo. Siiski ei pööranud sellele liiga palju tähelepanu, kuna tihtipeale on mul soojendusel suhteliselt nigel tunne, aga kui stardipauk kõlab, on minek päris hea. Kuid võib öelda, et eile Rakkes see nii ei olnud. Nojah, ei ole ka imestada, kui ennem sai viie päeva jooksul 3 korda väljas käidud :) 

Raskeks läks kohe alguses....oi-oi-oi kui raske oli. Väga üllatav oli kuulda, et u 10 km hõigati kohaks 115 vms. Mõtlesin, et ohhoooo pole ju paha, kartsin et olen juba teise saja tagumises pooles. Mingi hetk sõitis Lauri mööda ja ma jõudsin talle lihtsalt edaspidiseks jõudu soovida. Lauri pärast võistlust mainis, et mu nägu olla tõeliselt ilmestanud minu tänast enesetunnet. Mingi aeg inisesin tal tuules, aga siis sai ta väikse vahe sisse. Enne Emumäge oli natukene grupisõitu, samas oli väga valus vaadata kuidas suur grupp on umbes 100 m kaugusel, aga lihtsalt ei jõua järgi. Jonni ma ei jätnud ja tahtsin iga hinna eest esi saja sisse sõita. Järgnevad 30 km toimus meeletu tagaajamine, kohaks öeldi 108, 103, 106 jne..Kuidagi ei saa kätte, samas kogu aeg näen, et ees top 100 kohad lähenevad.

Lisaks tegi eile tohutut valu selg. Mul on selg ikka valutanud, aga pole nagu väga sõitmist seganud, siis eile läks asi täitsa käest ära. Umbes iga 10 sekundi tagant mõtlesin, et pean rattalt maha tulema ja kõndima, kuna valu muutus täiesti välja kannatamatuks. Ilma liialdamata- see oli tõeline piin. Olgugi, et tunne polnud sellele päeval kõige parem ja olek nadi, siis ilma selja probleemiteta oleks kindlasti natukene paremini sõitnud. Ilmselt pean kondiväänaja või millegi sarnase juurde minema, sest eilne ületas kõik piirid. 

Viimased 5 km võtsin ennast ikka kokku ja tulistasin nii kuidas vähegi jalad kannatasid. Olen väga rahul, et ikka oma eesmägi täitsin ja lõpetasin 97. kohaga. Healt meelt teeb ka see, et võrreldes eelmise aastaga on kohad tunduvalt paranenud ja isegi siis, kui ei ole hea päev, olen võimeline enam-vähem koha välja sõitma. 

Nagu Vader ütles, et halvale päevale järgneb hea, siis loodetavasti on järgmine Samsungi maraton Otepääl parema minekuga. 

RO koondislaste tulemid:

34. Riivo
54. Tõnis
65. Lauri
97. Taaniel
138. Alar
220. Marek
232. Arbo

Et eile veel füüsilist koormust saada, käisin õhtul 3,5h rannas võrku mängimas. Täna olen jeeli-jeeli elavate killast ja igalt poolt on valus. Absoluutselt kõik jõuvarud on kehast välja pigistatud, kuid sellegipoolest lõpetan kell 3 päeval oma hommikusöögi ja teen rattaga väikse tiiru. Õhtul saab jällegi Le Touri vaadata, vot see on sport!

MM algab 42. päeva pärast

Kesksuvi

Homme on Samsungi sarja järjekordne etapp- Rakke Rattamaraton. Mis seis mul on? Kas suudan sarnaselt Rõugele esi 100 sisse sõita? Ma ei tea, õigemini pole õrna aimu ka. Peale Rõuget võtsin korra aja maha, puhkasin mõned päevad ja siis alustasin uuesti rahulikumate trennidega. Olin natukene imestunud, et jõudu üldse polnud, isegi trennitempos sõita oli kohati täielik piin. Jaanipäeval tegin ühe treeningvõistluse ka- Värska Rattamaratoni, kus tundsin ennast süldina. Püüdsin aktiivselt sõita, aga ilmselt väsitasin ennast raja esimesel poolel liiga ära ja lõpus tundsin, et jalad on tühjad. Peale seda läks järgmisel nädalal üldine olek veeeeeel kehvemaks... koheselt meenus eelmine suvi, kus olin ikka täielikus augus. Siis tulin sellest küll nibin-nabin välja ja loodetavasti muutub tuju ka praegu paremaks. See nädal on teatavaid positiivseid märke juba näidanud kah. Ilmselt üheks põhjuseks, miks kumm tühi on, võib pidada seda, et suvel on palju üritusi ja igasugu toredaid ettevõtmisi, mis paratamatult oma energia võtavad. Aga selleks ju suvi ongi, et ringi möllata ;) Anyway sellise pehme mootoriga meenus Tšehhi rogaini viimane tund, kus olin ikka korraliku haamri all. Hea oli, et Tõnis abiks oli ja tuult kahte lehte lahti lükkas. Allpool väike fotomeenutus rogaini lõpuponnistusest. 

MM algab 44. päeva pärast

The weekend full of fun

Reedel Rõuge Mägirattasprint

Analoogne suusasprintidega, kus kõigepealt eelsõidud ja siis finaalid. Rada oli kiire, sõiduaeg suts üle 2 minuti ja paljude kurvidega. Möödumisvõimalusi väga polnud ja finaalides sõltus 90% sõidukoht stardireaktsioonist. 

Eelsõit tõmbas ikka lõõrid väga kinni ja jalad kangeks. Veerandfinaalis oli tunne juba paljupalju parem, sain stardist rahuldavalt minema ja võtsin sisse teise positsiooni. Rajal oli pmst ainult üks koht, kus võisid komistada ja seal ma eksisin. Väga rumalalt, kõik surusid mööda ja oligi korras. Olin teistel küll tagarattas kinni, kuid mööda ei saanud ja oligi võistlus minu jaoks läbi. Aga väga tore võistlus, sõitsin midagi sellist esimest korda ja sinna peab raudselt teinekord minema. 

Laupäeval Samsung Rõuge Rattamaraton

Raudselt raskeim Samsungi rada, mida ma sõitnud olen. Ma ei tea kas põhjus oli eilses pikale veninud sprindivõistluses, selles et Põlva Päevade raames sai veel The Sun´i kuulamas käidud, või olen lihtsalt väga pehmo, aga hommikul oli küll selline tunne, et täna küll kuhugi ei jõua. Oleks hea meelega edasi maganud. 

Siiski Rõugesse jõudes tuli juba võistluse tunne sisse ja asi hakkas paika loksuma. 

Võistlus algas nagu alati, jubeda tulistamisega alguses. Parandasin jõudsalt kohta ja üsna varsti hüüti juba kohaks 104. Olin üllatunud, aga jätkasin heas rütmis. Sõitsin rajal alates 15. kilomeetrist üksi, sesmõttes, et Rõuges mingit grupisõitu niivõinaa ei ole ja üldjoontes sõitsin kogu aeg tõusvas joones ning keegi väga minu tempos sõita ei suutnud. Poolel maal tundsin juba kergeid väsimuse märke, aga proovisin ikkagi tempot hoida. Parim koht, mis mulle öeldi, oli 80. Kusagil 50 km kandis läks ikka väga raskeks ja tagant püüdis 5-6 pealine punt minu kinni. Hoidsin hambad ristis neile sappa, aga u 4 km täiesti põrgulik tõus tekitas krambid ja lihtsalt jäin maha. Meenusid raamatust "Kolm Kirsipuud" Jassi sõnad: "Rattasport selline ongi. Põhiline tunne on- raske. On tunne, et oled tühi, tahaks juurde panna, silmadega paneks, aga ei tule." Siis natukene kiireid allamäge teid ja viimasel tõusul ikka tundsin, kuidas jalad täiesti krampi kisuvad. Ühe skalbi sain tõusu lõpus küll kätte, aga teised olid juba liiga kaugel. Lõppkoht 89. Oi kui raske võistlus oli, aga meeldis. 

Õhtul olid juba natukene suurejoonelisemad tähistamised Taaralinnas. Fun
MM algab 69. päeva pärast

EMV Lühirada ja noorte teade

Lühirada.

Plaan: võtta rahulikult, mul ei ole midagi kaotada. Olingi hästi rütmis ja poolel maal kenasti veel kolmanda koha konkurentsis. Siis üks suur ja teine väike viga kohe otsa ja oligi rong läinud. Kokkuvõttes koht ei ole paha, aga jooksuga ei saa kindlasti rahule jääda. 

Teade.

Ollu tegi esimeses hea jooksu ja sain kolmandana metsa. Tahtsin kindla peale teha ja jooksin kohe esimesse ringi, mis iseenesest oli juba viga ning lisaks sellele ei saanud punktile hästi peale. Siis võtsin mõned punktid hästi ja siis tegin seitsmendasse juba suurema kobistamisse. Siis kohe järgmisega ka väike segadus. Vaatepunktis sain infot, et olen ikkagi liider ja lõpp tundus juba ilusas metsas lihtsam. Aga ma ei tea, kas ootasin juba lõppu või mis too häda nüüd oli, aga see oli ikka katastroof. Lõpukaare kaheksast punktist vist puhtalt sain kätte ainult viimase, ülejäänutega kobistasin. Eriti käest läks 14. ja 15. kus olin täiesti peata. Üks põhjus, miks orienteerumine logiseb, on see, et o-jooksu praktikat pole viimasel paaril aastal enam praktiliselt olnud ja jooksen siin nn "vana rasva" pealt. 

Viimases vahetuses tegi Meister oma tööd väga korrektselt ja kindel esikoht tuli meile. Ikkagi tore on oma viimasel jungade aastal teatejooks kinni panna. Well done!

Ütlemata tore oli mõlemal päeval ühele jungade koondislasele kott pähe tõmmata :) Algselt arvasin, et mets on veel hullema läbitavusega, aga tegelikult oli huvitav maastik, mõnusad vahelduvad rajad ja tore nädalavahetus. Nüüd tuleb jooksust tekkinud jala, selja- ja põlvevalud üle elada ja reedeks/laupäevaks valmistuma hakata. Mõte on reede õhtul proovida Rõuge Mägirattasprinti ja laupäeval siis juba järjekordne Samsung Estonian Cup´i maraton Rõuges. Rada on raske, raske ja veelkord raske. 

MM algab 77. päeva pärast. 

Vahepealsetest tegemistest

Tallinna Rattamaraton- Samsung Estonian Cup

See on võistlus, mille rada mulle meeldib. Eelmine aasta olin tegemas elu ühte parimat sõitu, aga 15 km enne lõppu sõitsin ennast punasesse ja lõpp vajus ära. See aasta pidasin seda võistlust kevadhooaja ühe verstapostina, kuid nädal ennem põetud ülimalt ebameeldiv viirushaigus rikkus kõik mu plaanid. Sellegipoolest läksin starti heade mõtetega. Ilm oli ka mõnus, rahvast megapalju- awesome!

Sõit algas kiiresti, sain hea rütmi kätte ja liikusin võistlejaterivis ettepoole. Kusagil 10 km kandis hakkas minema raskeks ja oli tunda, et jalg on tühi. Mida minut edasi, seda raskemaks läks ja sain aru, et täna siit head nahka ei tule. Pingutasin edasi ja kuigi kaotasin robinal kohti, üritasin siiski gruppidega kaasa minna. Kilomeetritel 30-40 oli põhiliselt grupisõit ja üritasin tuules kuidagi ära püsida, kuigi oli päris raske. See õnnestus ja enne viimast TP-d hakkas enesetunne paranema. Alates 45. kilomeetrist tundsin juba ennast mugavalt ja sain täisgaasiga vajutada. Sealt edasi kuni finišini minust keegi mööda ei läinud, hoopis ise parandasin märkimisväärselt kohti ja sõitsin hästi. Jään selle lõpuga väga rahule, aga raja esimesel poolel ära antud aeg oli liiga suur, et kokkuvõttes 125. kohast paremat tahta. Lauri jäi 3 minuti kaugusele. 

Põlva Teisipäevak Piigandis

No see oli ikka legendaarne feil. Tulin üle pika aja jooksma ja võtsin natukene tagasihoidlikuma raja. Läbisin raja rahulikult aga finišis tuli välja, et võtsin vale punkti. Päevakul???? No mismõttes, aga tuli välja, et herr Ojasoo oli libapunkte metsa viinud, mille lõksu langesin ka ise. Kusjuures sain aru, et punkti number ei klapi, aga koheselt meenus stardis Kolla jutt, et Kalle oli saanud mingi lollusega hakkama. Kuna ta ei täpsustanud, millega täpsemalt tegu, siis mõtlesin, et äkki viis vale numbriga punkti metsa vms. Rohelises 30 m kaugusel olevad lagedad sood väga erilisi eristumise märke ka just ei paku ja seega pikemalt ei hakanud mõistatama. Ega´s midagi, sain korraliku "naisteka." Üldiselt oli tunda, et orienteerumine oli rabe ja ebakindel.

Tartu Rattaralli

Sõitsin seda võistlust esmakordselt. Alles eelmine päev sain numbri ja põhiline eesmärk oli rada elusana läbida ja kukkumisi vältida. Number oli grupis 300-500 ja võtsin stardis sisse selle grupi tagumises otsas. Oli arvata, et alguses hakatakse kohe põhjagaasiga vajutama ja tuli võimalikult ette sõita, et hea grupp leida. Riia mäe tõus läks hästi ja lõunaka ringi läbides nägin, et olen juba päris eesotsas. Ja siis mõtte lõppedes käis korralik pauk ja toimus kukkumine. Vedas, ise pääsesin terve nahaga, aga jäin sinna rataste hunniku taha kinni ja sekunditega möödus lugematu arv võistlejaid. Kui uuesti kiiruse ülesse sain, oli esimene suurem grupp juba läinud ja sellega väga hea koha lootus läinud ka. Siiski üritasin sõita ennast oma grupi peasse ja seal püsida, ehk vahepeal isegi ees tööd teha. Vahelduva eduga see õnnestus ja niimoodi me Tartusse tagasi tiksusimegi. Kordagi otseselt rajal raske ei olnud, samas ei hakanud ennast ülemäära ka kulutama. Grupp, kus ma sõitsin, oli meeletult suur, mille lõppu ei paistnud. Protokollist võib vaadata, et lausa 250 ratturit mõne sekundi sees. Sõit oli kiire ja minu keskmiseks kiiruseks tuli üle 41 km/h ja seda 137 km jooksul. Not bad, polnudki ennem nii pikka võistlust sõitnud. Rattaralli on huvitav üritus- esimesed 200 on paari minuti sees ja tuleb 18 min tühja auku ja siis kohad 200-450. Tahtsin väga grupifinišit kinni panna, olingi Sõpruse silla all 500 m enne lõppu ideaalsel possal, aga tagant teisest äärest tuli veel üks rong ja nende vastu ei olnud midagi teha. Lõppresultaat 221.

Põlva teiskar Pranglis

Lahe rada oli, mulle meeldis. Seltsimees Post tegi väga lihtsalt väga mõnusa raja. Üritasin leida orienteerumise rütmi, aga tuli ette ikkagi vigu ja väga rahule ei saa jääda. 

Kolmapäeval tegin kolmanda jooksutrenni 8 päeva jooksul ja nüüd juba teist päeva on kõndimine väga raskendatud :) Vaatasin järgi, et viimane jooksuots oli teisel aprillil, seega jooksuvorm on ilmselgelt olematu. Homme tuleb eestikatel lahingusse minna ja eks siis tuleb kaeda, mis nalja seal saama hakkab. 

C ya!

Junior MTBO Cup

Täitsa huvitav Ida-Euroopa turnee on seljataga ja olen elusalt kodus tagasi. Tõsi, järjekordselt õnnestus suveniiriks kusagilt kaasa võtta viirusepisik ja olin mitu päeva täiesti audis. Umbes 24h möödus sellises seisundis, et sellest suurt midagi ei mäleta ja enesetunne oli täiesti talumatu. Kaotasin kaalus heamitu kg, ligi 40 palavik, metsikud külmavärinad ja räige peavalu on nüüdseks juba möödanik, kuid päris nii hea ei ole, et MTBO EST-LAT liiga avavõistlusele minna. Kahju, väga ootasin just ühisstardist tavarada. Eks siis tuleb järgmist võimalust oodata. 

Aga reisist ka, 

Sõit sinna möödus seiklusrohkelt, natuke planeeritust kauem ja lisakuludega, kuid jõudsime tervelt majutusse. Model mulle isiklikult ei meeldinud jube risuste teede tõttu, kuid võistlusmaastikud olid väga  lahedad ja põnevad. Samuti mitmekülgsed. Enda tunne oli rahuldav ja ootasin juba hooaja avastarti. Esimene võistluspäev oli kohe ees ootamas- kuninglik tavarada.

Tavarada.

Olgu alustuseks mainitud, et kuna jungade stardid algasid alles peale MK starte, siis iga päev sai küllaga oodatud, samas võistlusi jälgida oli huvitav ja sai ka sõprade/konkurentidega sotsialiseeruda. Miinuspoolele jäi see, et kõht kippus tühjaks minema, eranditult iga päev hakkas peale MK lõppu vihma sadama ja eks ta ikkagi natuke väsitav oli ka lõppkokkuvõttes. Aga pole hullu.

Tavaraja stardis oli korraldajatel hetkeline segadus ja tänu sellele startisin enda minutist hiljem, suures segaduses ei teinud Checki ja seetõttu ei saanud ka alguses tulemust kirja. Kuna kohe peale finišit oli lahkumisega kiire ja tulemused netti tulid alles õhtuks, siis järgmine päev sai korraldajate juurde jutule mindud ja sain siiski tulemuse kirja. 

Tavarada iseenesest kulges ettearvatult rabedalt, tegin palju teevalikuvigu ja oli muid arusaamatusi. Lisaks üks konkreetne viga. Samas füüsise poole pealt väga hea päev, tõusu jõudsin sõita hästi ja minek oli väga okas! Tasuks kuues koht, miinimum eesmärk sai täidetud.

1. Kaskinen Kare           FIN        77.06

2. Beill Cedric               FRA       79.00

3. Arkhipov Alexander   RUS       80.54

4. Staněk Tomáš           CZE       81.08

5. Medvedev Grigory     RUS       81.23

6. Tooming Taaniel       EST       81.39

Rajad: http://www.mtbo.cz/postupy/scripts/reitti.cgi?act=map&id=19&kieli=

Lühirada.

Rada oli ülikaifff! Esimene raja kolmandik oli pidevalt allamäge ja seetõttu nõudis ülitäpset kaardilugemist.   Kahjuks sellel päeval mina kaardiga sinasõbraks ei saanud ja ebakõlasid oli päris palju, lisaks üks 2min viga ka otsa. Lisaks olin juba vahepeal peaaegu punkti vahele jätmas, kuid suutsin viimasel hetkel siiski seda viga märgata ja tagasi pöörata. Tänu sellele kujunes niigi mõrvarlik tõus veelgi pikemaks.

Samas füüsiliselt jõudsin hästi sõita, aga liiga palju aega jäi kaardilugemise taha.

1. Bogar Kryštof           CZE       40.06

2. Beill Cedric              FRA       41.56

3. Staněk Tomáš          CZE       42.45

4. Arkhipov Alexander  RUS       45.43

4. Ludvík Vojtěch         CZE       45.43

6. Medvedev Grigory    RUS       46.46

9. Tooming Taaniel      EST       48.07

Rajad: http://www.mtbo.cz/postupy/scripts/reitti.cgi?act=map&id=20&kieli=

Sprint.

Nagu alati, siis noorte stardiks hakkas padukat kallama. Õnneks sain esimese tehnilise punkti hästi kätte ja   tekkis hädavajalik rütm. Raja esimene pool oli valdavalt ülesmäge ja liigagi kiiresti sai selgeks, et täna on ras-ke. Ja oi kui raske,  siiski hakkan vaikselt nägema minut ees startinud võistlejat ja saan punkt-punkt haaval   vahet väiksemaks sõita. Lõpuks saan ta kätte ja siis kohe järgmisesse on  meil kohe ka erinevad valikud, minu oma oli õnneks kiirem ja rohkem teda ei näe. Siiski teen koheselt allamäge etappidel ka kaks 30 sek viga ja need lõpuks mind  parimast lahutavadki.  Sellegipoolest võib öelda, et olen selle kolmanda kohaga  väga rahul ja kojutulek muutus just äsja palju rõõmsamaks. 

1. Beill Cedric              FRA          25.09

2. Staněk Tomáš          CZE          25.15

3. Tooming Taaniel      EST          26.21

4. Ludvík Vojtěch         CZE          27.27

5. Medvedev Grigory    RUS          27.31

Kaarti kahjuks näidata pole.

Rogain.

Peale ametlikku võistlusprogramm oli võimalus osaleda ka 4h rattarogainil. Väga  vinge üritus, mina sõitsin koos Tõnisega. Kaart oli metsik, punkte palju, maastik ülivinge ja ilm ka, üllatus-üllatus hea. 2h30 min oli mul väga hea tunne, kuid   peale mitut rägast lõiget kaotasin täielikult rütmi ja viimase tunnni inisesin Tõnise sabas koju ära. Tasuks väga tubli teine koht, Tsehhi koondislaste järel.  Võit ei olnud kaugel, kuid seekord pidime koduväljaku meeskonna paremust tõdema. 

Tsehhid pidasid lisaks kõigele ka kõikide päevade peale kokku kõiki võistlusklasse hõlmavat punktisüsteemi, kus mul õnnestus kokkuvõttes välja mängida kuues koht. Jällegi väga rahul, nii et kokkuvõttes saab hooaja avastardid kindlasti positiivse poole peale panna.   

Laupäeval sõidan Samusungi Kõrvemaa maratoni. Täna tegin peale haiguspausi esimese trenni ja hetkel saan täheldada nõrkust. Eks siis saab kaeda, kui kiiresti maratonil raske hakkab. 

Ootusärevus

On 2. mai hommik ja kell on 7.55. Hetkel peaksime olema juba Tsehhi poole teele, kuid koondise esinumbrid on hommikul uimased ja oleme jäänud graafikust maha. Pole hullu, varasemad kogemused on näidanud, et autoga sõita oskab ratta-o koondis peaaegu sama hästi kui rattaga. Kasutan hetke kasulikult ja teen kiiresti ühe blogipostituse.

Aga jah, lõpuks ometi on kohe-kohe ees ootamas hooaja ühed tähtsamad võistlused ka mulle- Junior MTBO Cup. Hetke peaküsimus on selles, mis seisus ma ise olen? Kas olen konkurentsivõimeline? Juba mõne päeva pärast on see näha, kuid kevad pole armuline olnud ja seni on minek raske olnud. Hetkeks olen teinud 2 starti, mõlemad puhtad maastikurattavõistlused. Tulemused olid mittemidagiütlevad, siiski pigem rohkem positiivsema poole peal. 

Aprillis olen veel osalenud Teletorni Trepijooksul (väga fun üritus vahelduseks) ja käisin aitamas Xdreami korraldamas. Kindlasti on probleemne kaardivorm, sest kevad oli küllaltki pikk ja väga palju pole saanud kaardiga sõita. Siiski mõned trennid olen ka Tallinnas läbi viinud ja kaardid allpool eksponeerimiseks. 

Igatahes Tsehhis on ees ootamas tõsised maastikud ja toredad päevad, kus näeb jällegi vanu ja uusi konkurente ja tehtud ettevalmistus ootab realiseerimist. Loodan pea külmana hoida ja oma kohad välja sõita!

Aprill

Nonii, sellised aprillinaljad võiks nüüd lõppeda ja tore oleks, kui selleks korraks lumega kõik oleks. Oli tore, järgmise korrani!

Märts möödus vaikselt. Üldjoontes järgisin põhimõtet, et pigem natukene vähem kui liiga palju. Kuu alguses olin Ukraina järelmõjude all, siis sai natukene suusatada, nii ja naa märketeade ning 12 märts oli see päev, kui sain esimest korda rattaga välja. Finally, väga meeldis! Hea kodune tunne tuli koheselt, kuigi esimeste trennide raskust oli kontides tunda. Tõele au andes peab märkima, et millegipärast see kevad pole veel sellist head tunnet leidnud, mis eelmine aasta oli. Noh aega on ka veel, praegu alles aprilli algus. Siiski lootsin natukene mõnusamat enesetunnet, aga jonni ei jäta ja kilomeetreid tuleb koguda.

Märtsis päris 50 tundi täis ei saanud, palju puudu ka ei jäänud. Kõige märjemates unenägudes unistasin, et suudan 1000 km märtsis täis sõita, kuid ilmselt oli liiga optimistlik prognoos. Alustasin ju ratta treeninguid poole kuu pealt ja ilm tihtipeale ka sõbrakätt ei ulatanud. Küll oli paduvihm, küll sadas lund ja siis jäälegi rahet ja eiteamidaveel. Kui järgmisel aasta sporti veel tõsisemalt teen, siis tuleb kindlasti soojemasse kliimasse laagerdama minna. Seni on see erinevate tegurite koosmõjuna ära jäänud.

Täpselt kuu aja pärast on Prahas juba hooaja tõsisem start ning selleks tuleb enast saada konkurentsivõimelisse konditsiooni. Teades-tundes ennast, siis lihtne see ülesanne olema ei saa, kuid proovin aprillis korralikult valmistuda ja Junior MTBO Cup-il juba löögihoos olla.

Nonii, hetkel side lõpp!

Ebaõnne sõdurina Ukrainas

Eelmise hooaja lõpus tekkis plaan, et kuna järgmine aasta on minu viimane juunioride aasta, siis miks mitte proovida jällegi tõsisemalt suusaorienteerumist avastada. Plaanid tehtud, läbirääkimised peetud ja sain hakata hooajaks valmistuma. Ma ei ole küll suusatamist juba aastaid tõsiselt võtnud, kuid talvel on ikka see olnud üks põhilisi treeningvorme, seega päris ära pole seda ala unustanud ja olin lootusrikas. Novembris sõitsin rulle, detsembri keskpaigast sai juba Otepääl kunstlumel meetreid mõõta ja jaanuaris käisin korra polaarjoone taga kah. Tõsi, sinna vahepeale mahtus läbi aegade tõsiseim talvine haigusperiood, mis kestis ligi kolm nädalat ja ilmselt paljuski tänu sellele kogu potensiaali ei saanudki realiseerida. Kahju, aga karm tõde!

Siiski pead norgu ei lasknud ja ootasin Ukrainasse minekut suure huviga. Tahtmist oli, MM-i eelne nädal paistis olevat juba päris hea olevat ja olin lootusrikas. Ette rutates võib öelda, et ilmselt oligi kõige parim minek mul hoopis nädal enne talve haripunkti, suts peale eestikaid ja enam-vähem täpselt enne ärasõitu...Tegin veel kaardiga trenni ja minek oli meeldivalt kiiduväärt.

Kuid siis hakkas juhtuma. Päev enne äraminekut väljas toimetades juhtus väike õnnetus. Nimelt läks küüne alt puutükk sõrme.. u 2 cm pikkune, mida koduste vahenditega kätte ei saanudki. Laksasin siis traumapunkti, kus alguses susiti tükk aega, aga pigem tehti asi hullemaks. Siis otsustati teha tuimestus, torgates süstla samamoodi küüne alt sõrme sisse :) See oli natuke liiast ja pilt hakkas virvendama. Õnneks seda ei mäleta, kuidas see monstrument sealt kätte saadi, aga mälestuseks sain tüki tammepuust endale koju kaasa. Trennid, värgid-särgid unustasin ära, proovisin järgmine päev asjad kokku saada ja Ukraina bussi peale jõuda. Õnnestus!

Model:

Ei midagi erilist, lund vähe, täitsa tavaline tunne.

Sprint:

Algus ok, natuke koperdan, kaotan siin-seal mõned sekundid, suure tõusu elan üle, kuid siis...loen ennast kaardi peal ette ja olen täiesti kadunud. Kuna maastikuosa on täiesti samasugune ja ennast paika ei saa, olen täiesti lost. Ei ole võimalik!!! Mitte midagi ei saa aru, lõpuks saan ennast täiesti x-kohas paika ja esimene MM-i start on korstnas. Äärmiselt kurb meel, kuna kaotasin lisaks kõigele ka portsu enesekindlust. Korraldajad pole küll suutnud SI-aegasid välja tuua, aga usun, et liikusin üsna korralikult. Koht oli vist 50.

Lühirada:

Füüsiliselt räme raske, lisaks olen liiga ettevaatlik ja teen mõned pisivead. Esimeste startijatele kohaselt saan teistele mõnuga lõikeid sisse sõita. Libisemisolud on metsavahel küll väga rasked, aga tunnen, et suusk on kohe eriliselt kinni. Kohaks saan 34. Oma kümme kohta eespool oleks olnud täiesti reaalne eesmärk, kahjuks sellel päeval olin ikka suhteliselt mannetu. Kaart ka:

Puhkepäeval väike sörk, ring linnapeal ja lebo.

Teade:

Et enda elu natuke põnevamaks teha, tuli mul 10 min enne starti suusakepi käepide otsast lahti. Võtsin kõll varukepi, kuid see oli natsa lühem ja väikse kulbiga. Ikka juhtub, suurt numbrit sellest ei teinud. Sõitsin juba traditsiooniks saanud esimest vahetust ning plaan oli hammastega lähikonkurentidest kinni hoida. Esimese punkti saingi hästi kätte, olin vist 3-4 kuid järgmine laskumine nurjas järgneva võistluse. Kitsal ja järsul laskumisel jäin üks suusk lahtise lume sisse kinni ja külili ma olingi. See selleks, taganttulija sõitis minust küll pmst üle, aga mis kõige hullem, olin murdnud suusa pooleks. Esimene mõte oli, et mis ma nüüd teen, see pole ju võimalik. Natuke siledat ja järgmise ülikarmi tõusu küll suusatasin/komberdasin kuidagi abitult, ootasin seejärel Eesti teise võistkonna järele ja sain uue suusa. Vahepealne seiklus oli mootori nii punasesse ajanud, et järgnev võistlus oli ikka uskumatu pingutus. Lisaks sellele, et füüsiliselt ei olnud parim päev, olin ikka selle kammajaa tõttu nii piirajas, et hoia ja keela. Kaotasin meeletult aega, kuid võitlesin lõpuni. Kokkuvõttes ei jäänudki tiimil diplomikohast palju puudu.

Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel üks Rossignol X-uim üle, siis võib märku anda!

Tavarada:

Tänu ilmastikutingimustele tõotas tulla päris karm tavarada. Kuid tegelikult ei olnud hullu midagi, täitsa sõidetav! Jungadel oli 2 kaardivahetust. I ring läks enam-vähem, kuid II ringil purunes kepp ja seetõttu suure osa ringist lihtsalt jooksin. Olin juba täiesti trenni peale üle minemas, aga sellegipoolest kolmanda ringi ikkagi pingutasin kenasti lõpuni, alistades veel finišiheitluses 2 kaasvõitlejat. Kuna olin kindel, et olen täiesti võistlejaterivi taga, siis seda suurem oli üllatus, kui sain teada, et lõpetasin 36dana. Täiesti uskumatu, arvestades veel näiteks seda, et kuna olin varustusealasse stardieelse kiirustamise tulemusena unustanud viia varukepi, siis pidin võistluse ajal käima autoparklas bussis ja kotist endale uue kepi võtma :) Samal ajal kell tiksub ja teised kimavad metsas...Einoh, see tegi tuju isegi paremaks, sain vähemalt enesekindluse tagasi.

Bankett:

Täitsa tore :) Sai natuke süüa, natuke rohkem juua, mõned tutvused, ja ühte-teist veel :) Jube kahju, et kräu enneolematult vara läbi sai, hoog oli just üleval.

Koju jõudes ja järgmine päev ärgates olin hädas järgmise hädaga. Kõhus keeras ja tunne oli pahapaha. Järgmine päev oli seis hullem ja eile täitsa hullumajapuhvet. Täna on juba hulka parem ja eluvaim tagasi sees. Ei tea kas Ukraina saatis omad järelmõjud või mis too häda nüüd jälle oli. Tahaks nüüd loota, et probleemid lõpetavad minu kimbutamise ja saan juba niiiiii kauaoodatud suviseks hooajaks ettevalmistusega alustada. Olge tublid!

Talv jätkub

Peale Soomes käiku võtsin mõnda aega rahulikult, korralik külmalaine tõmbas ka oma piduri ja nõnda käisin üsna palju pallitrennides. Vahelduseks väga tore, annab just emotsionaalselt väga palju juurde.

EMV SO läks väga imelikult. Kui esimene päev oli ikka totaalne läbikukkumine, siis tavarajal oli tunne juba parem. Siiski-siiski tegin omad lollused ära, mis tipnes teise ringi alguses ühendusjoonte ristide segi ajamisega ja vale pidi sõitmisega - loll mis loll :) Noh, mis seal ikka. Kõvasti andis tunda ka see, et see oli olude kiuste mul alles talvel esimene start. Jah, esimene, nii halb kui see ka ei kõla. Rõõmustav on see, et vähemalt tervise olen hetkel korda saanud ja enesetunne on jälle inimlik. Gut!

Järgmine nädal algab jungade suusa-o MM, tore! Tegin täna kontrolltreeningu Pirital:

2*7.2 km

Aeg: 44.57

Libisemine: Keskmine või pigem hea

Enesetunne: OK

Siit saab edasi minna.

Polaarjoone taga

Väike treeningcamp Levil üldjoontes õnnestus hästi. Uued rajad ja tundmatu maastik andsid hea emotsiooni ja motivatsiooni oli trenni teha ja suusatamist nautida. Natuke paha oli see, et tsipa külm oli, kõige soojem hetk oligi kusagil -15 peal, üldjuhul pidi sellest veel kargema ilmaga leppima. Mulle see väga kontimööda pole, sest väga külm ja ülikuum ilm pole kunagi sobinud. Natuke võimendas külmakraade ka vali tuul, õnneks metsa vahel oli hea mõnus kahida. Pisut murelikuks tegi enda halb enesetunne, mis vahelduva eduga oli terve Levil oleku aja. Ilmselgelt on jaanuari nadi algus oma tugeva jälje jätnud ja uuesti hea hoo saavutamine võtab pisut aega. Usun, et paar kergemat päeva peaks jällegi parema tunda tagasi tooma. Eks näis, hope the best!

5 laagripäeva, 10 trenni; 200km; 17h – selline harju keskmine, aga nagu ütleb hea sõber Lauri Malsroos – „Meeldis!“

Tänane kolmapäevane trenn Intsikurmus: Liigne Kangutamine.

Talve I pool

Lumi lasi ennast küll kaua oodata, aga detsember möödus hästi. Sai Otepääl suusatamas käidud, rulle sõidetud ja nii mõndagi veel. Kopra laager enne aastavahetust läks ka väga edukalt ja läksin vastu uuele aastale lootusrikkalt.

Paraku aasta 2012 on siiamaani kulgenud mõne erandiga kohutavalt. Alates 2. jaanuarist on spordisõbra kõige tähtsam vara-tervis kõvasti probleeme valmistanud. Kuni praeguseni on olnud kõigest mõni üksik päev, kus ma olen ennast tundnud hästi, aga üldjuhul järgmine hommik on jällegi pahapaha. Hetkel on enesetunne normaliseerunud ja saan polaarjoone taga Levil mõnuga suusatada. Hetkel on küll jõuga natukene nigelavõitu, aga siinne loodus, lumi ja miljöö on lihtsalt super. Seega ennast täiesti maha kanda ei taha, kuigi peale üsnagi edukat detsembrit on vormikõver pigem langustrendi näidanud. Sellel talvel olen rohkem mõelnud ka suusa-o peale ja tähtsamad võistlused on veel tulemas, kus tahan kindlasti konkurentsivõimeline olla. Nii et loodetavasti hakkab läbi aegade üks kehvemini alanud talv positiivsemaid joone ilmutama.