Paanikahäire

Esmaspäev 18. aprill kell 10.00 - ärkan ning hakkan vaikselt Tallinnast kodu poole sõitma
13.00 - lõpetan kodus vanaema poolt valmistatud esimese prae söömise ning jään ootama järgmist
18.00 - puhkepäev on täies hoos, saun hakkab ka õigeid pöördeid sisse võtma. Super!
00.00 - kuulutan päeva lõppenuks

Teisipäev 19. aprill kell 06.30 - uni kaob, tunnen, et midagi on valesti
8.00 - kurk on valus, otsustan päeva esimese trennina plaanis olnud paaritunnise kerge rattasõidu ära jätta
12.00 - olukord muutub halvemaks, õhtul kavas olnud teiskar jääb minule unistuseks. See tähendab, et enne Jüriööd ei saa kordagi kaardiga metsas joosta. Halb, väga halb..
18.00 - enesetunne läheb halvemaks, loodan et laupäevaks saan ikka terveks.

Kolmapäev 20. aprill kell 03.47 - ärkan ning tunnen, et keha on tulikuum. Hetkega torman kapist otsima kraadiklaasi, nagu kusagil filmis otsib keegi pimedas ning paanikahoos sahtlist püstolit ja kuule..Tunne on küll selline, et mul on vähemalt sama kõrge palvik kui pikk on maratonijooks. Õnneks siiski asi nii hull ei ole, paar pügalat üle 39 on minu puhul täitsa tavaline. Vanemad on rääkinud, et 9 kuu vanusena olin ühe jalaga juba hauas. Temperatuur küündis 41 kraadini, kuid siiski elasin üle.
09.30 - seis sama
12.00 - Jüriöö mõtte olen juba maha matnud, ehk annab üks lisapuhkepäev võimaluse osaleda veel Xdreamil? Tahaks juba sellepärast minna, et ilmselt teist nii lahedat kogemust lähiajal ei pruugi tulla.
15.42 - lõpetan sissekande kirjutamise ja püüan mõned minutid sõba silmale saada.

Märtsi keskpaigast kuni aprilli lõpuni oli plaanis tugev treeningtsükkel teha. Siiamaani see üldjoontes ka õnnestus, aga praegune tagasilöök on ikka väga halb. Olin jälle kogumas head hoogu, kuid nüüd peab asju ümber planeerima. Mis seal ikka, tuleb püsti tõusta ja väärikalt edasi minna.

Küljetuul

Samal ajal kui sajad ja sajad Eesti ratturid mõõdavad kilomeetreid kaugel lõunas, püüan mina võidelda lörtsi, lume, vihma, tormi ja mis iganes asjadega veel "kevadises" kodumaal. Proovi siis sellistele suvistel rattamaratonidel vastu saada...Aga kõik, mis ei tapa teeb tugevaks, nii et olen juba paar nädalat vahelduva eduga maanteel vastutuult nautinud. Iga päev siiski veloga ei ole sõitnud, põhjusteks alates tõelisest kehvast ilmast kuni koolini välja. Aga noh, trenn eest ära ei jookse ja kiiret pole kuhugi. Järjekordne uudis, et tulekul on haruldane aprillitorm Ingo, just väga head meelt ei valmista, aga ega midagi teha ka pole. Tuleb oodata tsipa inimlikumat ilma ja siis jälle välja kahima! Seniks jõudu kõigile!