Märketeate krahh

Peale minu jaoks raskeid eestikaid (ikkagi ei suutnud nii head füüsilist vormi taastada, õigemini langesin veel sügavamasse auku), ja toredat päikesepaistelist Tartu Maratoni oli järgmine linnuke pandud märketeate lahtrisse. Peale TM-i sattusin trenni väga kaootiliselt ning suuski ei saanudki alla ennem kui Jõulumäel sooja tehes. Suusaliigutus oli juba meelestki läinud..Aga sellegipoolest tunne tundus olema väga hea ja vähemalt soojendusringe üksteise otsa uhades oli lootus heale sõidule.
Sõitsin viimast vahetust ning sain rajale teisena. Olin kuulnud, et alguses on keeruline ja seetõttu ei kiirustanud. Aga ikkagi oli enne esimest punktipesa laskumine ja seal ei suutnud korralikult teeriste lugeda. Määrasin ennast kuidagi paika ja võtsin punkti ära. Sealt edasi oli ka kaardi poole pealt asi kontrolli all ja lugesin kõik välja mis vaja oli. Kusagil raja keskosas oli veel üks väike kahtlus, aga muidu tundus olema puhas. Ja mis veelgi rõõmsam - ma jõudsin sõita! Mis nii viga suusatada, kui jõudu on. Mõtlesin, et oleks täna puhas murdmaa, ei peaks küll millegi üle häbenema. Kuid sellegipoolest püsisin kenasti kaardis ja kõik laabus suurepäraselt.

Kõik rajale pannud ning hindamispunkti jõudes, arvasin, et ühe trahviringi jõuab ka veel kenasti ära pingutada. Aga siis kui ma nägin seda numbrit mis seal arvuti ekraanil vastu vaatas - muutus kõik...Seal oli kirjas 7. Jah, SEITSE, mitte 1 või 2 või 4, vaid seitseee.....See ei ole ju võimalik, mis te nalja teete. Eelmine aasta Mammastes tegin puhtalt, Valgehobusemäel sain ühe trahvi, aga siis oli ka mingi korraldajate segadus.
Siin alles minu võistlus ja võitlus algas - ammu ei ole nii raske olnud. Olin kõik jõuvarud kenasti rajale ära jaotanud, ja nüüd selline hullus otsa. Keha muutus iga sekundiga kangemaks, ja varsti ei suutnud üldse seal normaalse inimese kombel suusatada. Et ikka täismäng oleks, ei võtnud ma alumist kurvi ka välja ja sõitsin ühe suusaga aeda sisse. Olin veel mitu korda kukkumise äärepeal, sest jalad ei töötanud, selg oli kange ning pilk udune.
Lõpuks finišisse jõudes olin küll ikka väga pettunud. Super algus ja katastroofiline lõpp..Ainuke hea asi on see, et vähemalt koht ei muutunud ja jäime ikkagi teiseks.

Kuid sellegipoolest andis päev hea tunde füüsilise poole pealt. Ma jõuan küll!
Nüüd tuleb alustada suviseks hooajaks täpsemat ettevalmistust, mis kestab umbestäpselt mai alguseni. Siis on juba rattavõistlused ukse ees, samal ajal hoian silma peal ka EOL kalendril.
Järgmine nädal lubab soojemat ilma, ja saab lõpuks ometi väljas kilomeetreid koguma hakata.
Püsige terved!