pühapäev, 22. august 2010

EMV-d

Sprint.

Alguses olin aeglane, aga vigu suutsin vältida. Pikal etapil vist võtsin tsipa aeglasema valiku, aga ega jooksusamm ka midagi väga kiiret polnud. Iru raba läks enam-vähem, pisut kohmitsesin 19. punktiga, kui ei suutnud tähist leida. Järgmise punktiga läksin aga lolliks. Ületasin tee, aed, teerada ja punkt särab kaugele. Pidasin seda aga viimaseks punktiks (ma ei tea kust selline arvamus võetud oli), ning pidasin vajalikuks mööda lagedat natuke niisama ringi joosta. Ajaline kaotus umbes 40 sek. Esikohta ma nii või naa püüda ei oleks suutnud, seega kripeldama ei jää.

Tulemusega olen väga rahul, jooksuga mitte. Pole juba tükk aega individuaalselt medalit eestikatelt saanud, nüüd lausa hõbe.










Öine.

Mida ei oska, seda ei oska. Püüa palju tahad, kui ei näe seda tähist, siis lihtsalt ei näe. Esimesed viis punkti on ikka täiesti lootusetu, lausa häbi hakkab. Siis kaks punkti enam-vähem, ja jälle tiirutame natuke ringiratast. Paar punkti saan okeilt kätte, et siis jällegi tuhlama hakata. Päeva nael oli väljumine 12. punktist. Võsa sees ei märganud maas olevat puud ja löön põlve tugevalt ära. Kukkumine oli valus. Üritan ennast maast kokku koguda, lambi leian ka üles. Mõnda aega on liikuma saamisega raskusi, aga varsti suudan endast jooksu moodi asja välja meelitada. Enam suuri vigu ei tee, väikeseid kõhklusi tuleb ikka ette. Lõppu jõudes on koht suureks üllatuseks, aga no siin tegid kõik vigu.
Kohaga olen rahul, kuigi see 39 sek, mis mul medalist puudu jäi, jääb natuke kripeldama.
Jooks on allapoole igasugust arvestust, vigade summat lihtsalt ei viitsi kokku arvutada.







teisipäev, 17. august 2010

Rakke Rattamaraton

Startisin numbriga 289. Trügisin, vajutasin, trügisin, vajutasin.

10. kilomeeter - koht 160. Sobiv grupp, kus rahulikult loksuda, et siis maratoni teisel poolel kohta jõudsalt parandada - olemas. Jõuvarud - olemas. Jook, geelid - alles. Motivatsioon - laes. Rasked tõusud - tulemas. Taktika - peas. Konkurendid, kellele selga näidata - ees.

15. kilomeeter - koht 200. Sobiv grupp, kus rahulikult loksuda, et siis maratoni teisel poolel kohta jõudsalt parandada - kaugel ees. Jõuvarud - ümmargune null. Jook, geelid - otsas. Motivatsioon - langeb kiiresti. Rasked tõusud - ikka veel tulemas. Taktika - milleks? Konkurendid, kellele selga näidata - veelgi kaugemal ees.

Mis juhtus? Jään vastuse võlgu...

Lõppu jõudsin 295. kohaga
Kõik oli nii nagu olema pidi, lihtsalt 15 minutiga muutus kõik hea õudusunenäoks. Jõud kadus hetkega. Liiga kiire algus? - kindel ei, sõitsin pideva varuga, pigem enesetunne kogu aeg paranes, sain hea rütmi kätte. Sõitsin raja lõpuni, aga isegi trennitempoga oli kohati raske.
Huvitav oli veel see, et lisaks jõuetusele oli veel sada häda - jalad surid täiesti ära, pärast oli raskusi, et inimese kombel kõndida, tohutu seljavalu, käed kiskusid krampi, peavalu.
Sellist jama on raske kommenteerida.