Esimest vahetust pidin jooksma mina. Nojah, ega`s siis midagi, tuleb ära joosta, vähemalt saab varakult minu poolt õhtale. Nii ka sai.
Väike soojendus ja starti. Alguses oli jube küünarnukkidega vehkimine, õnneks sai sealt enam-vähem tervelt minema. Esimesse lugesin kõik ilusti välja ning punkti võtmisega probleeme ei olnud. Nii ka järgmiste punktidega. Ainus peata olek rajal oli minek üheteistkümnendasse, kus aitas taas järjele saada pruun parkimisplats. Lõpp oli jälle kõik kontrolli all. Võtjale kaotasin neli minutit ning koht kujunes mul kaheksakümne piirimaile. Oleks natukenegi joosta jõudnud, siis oleks tirinud nii, et.......Oleks on sama mis poleks.....
Jama tuli alles mahalugemisel, kui mind saadeti korraldajate vagunisse. Mis siis nüüd? Alguses öeldi, et vale punkt, siis võtsin juba ühe punkti rohkem, lõpuks ei olnud finišijoonel märget ka veel. Oeee. Peale minu kümneminutilist selgitust saadi vist aru, et kõik on korras ning sain sealt tulema. Oko... Lõpuks poleks vahet nii või naa olnud, sest me võistkond niigunii tühistati. Õnneks mitte läbi minu süü. Seegi tore!
Mõtlesin, et üle pika aja võika lihtsalt nautida orienteerumist. Eesti võsad on o-tuju suhteliselt ära nullinud. Tahaks seda muuta.
Puhast jooksu jätkus ainult esimese punktini. Teisse ajasin ennast sassi ning hakkasin tiirutama. Edasi sain kuidagi jälle liikuma, kuigi lolluseid oli nii, et tapab. Nalja sai hoopis kaheksanda punktiga, kus jooksin punktist väääääga napilt mööda, siis ei saanud enam mitte kottigi aru ning nii see läks. Raja lõpu taas lonkisin. Mis siis, et võitjale kaotasin peaaegu kakskümmend minutit, oli vähemalt o-tuju tõusnud ning valmis jällegi Eesti võsas tavaraja džunglis möllama.



