JWOC 2009

Nii, positiivset pole midagi. Tulemust, milleks ma võimeline olen, ei suutnud mitte ühelgi distantsil sõita.

SPRINT

Stardist neljanda punktini sujub enam-vähem. Saaks kindlasti ka kiiremini, aga väga ei kurda. Viiendasse magan lagedal teeotsa maha, siis petab kaardimälu ja sõidan kaugema kaare, lisaks koperdan veel enne punkti. Kuues sujub hästi, aga seitsmendasse jälle ei suuda õigel ajal ära keerata. Punktis olen kokkuvõttes 12. Edasi ei kulge enam sujuvalt, kõhklused on pidevalt. Pikal etapil annab juba tunda, et vorm on kehva ja minekut pole, kuigi sprindil see nii tulemustes vast ei kajastu, eriti kui on veel tehniline nagu see. Kaardivahetuses olen tavapäraselt aeglane. Teise ringi alguse läbin enam-vähem, aga jalg on tühi mis tühi. Lihtsalt ei liigu edasi. Ja siis 15. punktis kuulen juba nii tuttavat susinat-jälle kumm katki!!!! Lisaks jõuan veel 18. punktis ligi 45 sek vea ka teha. Nüüdseks sõidan juba praktiliselt velje peal. Enna lõppu laskumine möödub äärepealt kukkumisega ja viimasest punktist sõidan ka mööda. Jess!!!! Lõpuks jäi kohaks 18, mis ei olegi selliste seikluste arvelt paha tulemus. Päästis see, et maastik oli tehniline ja vigu tegid teisedki.

LÜHIRADA.

Lühiraja starti sõites panin 30 min viga, seega soojendus oli korralik. Vähemalt tundsin, et jõudu on rohkem kui sprindis. Kaarti nähes saabus üllatus, et algus nii lihtne on, aga lõpp tundus seetõttu huvitav. Peaks mulle sobima. Alguses vajutasin kohe täiega ja esimesed kaks punkti läbisin ideaalselt. Teisest väljudes tõusul aga purunes kett. See ajas küll kopsu üle maksa. Olin just kaarti sisse elanud ja valmis kõigile lahingut andma. Ka kõige tugevamatele.

TAVARADA.

Tavarajale ma mingit lootust ei pannud, sest temperatuur oli nagu kõrbes ja raja pikksus ka lisaks 34 km. Ma polegi ennem nii pikka orienteerumisrada läbinud. Siia veel lisada enne võistlusi kahe nädalane haigus ja tekibki lootusetuse tunne. Aga eelmiste päevade ebaõnnestumised sunnivad ikka maksimumi võtma ja seda oligi plaan teha. Starti läksin mõttega teha hea tulemus. See mõte hävitati juba esimese etapiga, kui selgus, et ratta kett jupsib jälle. Õnneks katki ta seekord ei läinud, aga see-eest "üle viskas" topelt. Sellepärast ma väga tugevalt vajutada ei julgenud, et äkki juhtub jälle midagi. Kus võimaldas, seal proovisin tugevamalt suruda, aga üldjuhul midagi head ei lootnud. Varsti jõudis selle munemise pärast järele ka 3 min peale mind startinud venelane, kellega sain natukene aega koos sõita. Koos sõites sain aru, et sõidus olen ma temast selgelt üle, sest isegi paukuva veloga sain temast korraks eest ära, aga traditsiooniliselt aeglane kaardivahetus ja peale seda tehtud labane variandiviga tegid oma töö ja jätsid mind üksi kaugele taha. Tore oli vaid see, et endalegi üllatuseks oli ratta kett tööle hakanud ja lubas jälle sõita nagu ma ise tahan. Ilmselt vajas uus lüli sisse sõitmiseks pisut aega. Selleks ajaks oli aga motivatsioon ammu juba kadunud ja oli ka tunda, kuidas pea kuumusest huugab. Vaikselt tiksudes sai isegi viga teinud hispaanlasega rajal mõni sõna juttu puhutud. Lõpus ühe etapi proovisin veidi tõmmata ka. Ei õnnestunud. Rajal tegin hämmastavalt palju pisi-vigu. Põhjus peitus suuresti selles, et mõtted ei olnud kaardis, vaid rattal. Nii ei saa ju rallit sõita.

TEADE.

Viimane võimalus midagi näidata. Alguses sain suht okeilt minema, aga õnnetuseks sattus kohe alguses kõige pikem hajutus ja jäin tankidest maha. Siis tegin täiesti oma valiku, aga punkti jõudes selgus, et koht paranes jõudsalt. Mõned kohad veel ette rühitud ja hajutus kindlalt läbitud, nägin korraks isegi liidrit. Õnnetuseks tegin kohe otsa rumala vea, kohti õnneks ei kaotanud. Siis peale esimest vaatepunkti oli kaardivahetus, kus läksin täiesti lolliks. Põhjus seisnes selles, et esimese ringi viimane punkt ja teise ringi esimene punkt ei olnud mitte kuidagi ühendatud. Mul piirdus asi minutise peata olekuga, aga näiteks Margus kaotas sama jamaga kõvasti rohkem aega. Peale seda sõitsin mingi aeg itaallasega koos, aga peale teist vaatepunkti hakkas koraga nii paha ja lisaks sellele oksendasin kolm korda. Mõni aeg toibuimiseks ja komberdasin vaikselt finiši poole. Vahetuse andsin üle viiendana, kaotust 2.55. Ise arvan, et kokkuvõttes ei ole pahal, vigu tuli ka ja kaardivahetusega jamad ning ropsimine võtsid oma aja.

Mis kokkuvõtteks? Aasta tippsündmus läks metsa. Aga teade näitas, et oskan ja jõuan küll. Mõni aasta on veel aega ka. Võrreldes eelmise aastaga on tase silmnähtavalt kõvemaks läinud. Eks asi iga aastaga areneb.

Peale Taani sõitu läksin praktiliselt kohe Saksamaale ja Šveitsi. Plaanis oli natuke mõnusalt puhata ja ringi vaadata, aga mägedes ei saanud võimalust käest lasta ja sai mõned trennid ka tehtud. Kokku Šveitsi Alpides sai nelja päevaga müratud 9h rattaga ja lisaks 4h jooksu + mõned mägimatkad. Oli mõnus.

Nüüd tuleb varsti EMV Sprint Põlvas. Hea, et kuhugi kaugele ei pea sõitma. Öise jätan seekord vahele, teised tegemised segavad. Tuleb päeval loom välja lasta. Täpselt nädal on aega. Mingit spets-treeninguid ma läbi viima ei hakka, korra või paar võiks sörkimas käia. Lihtsalt liiga mõnus on hetkel rattaga sõita..

Vahepeal sain ka korraks päevakul käia. Ilma kompassita oli kohati äärmiselt huvitav joosta.