World Cup Final Round

Eestis toimunud MK etapid olid kindlasti väga tähtsad stardid, kuigi pean tunnistama, et peale MM-i oli väga raske leida treeningutes head rütmi, kuid siiski suutsin ennast üsnagi heasse konditsiooni viia. Tunne pikal nädalavahetusel ei olnud paha ja kannatas sõita küll. 

Sprint.

See on minu jaoks ikka nii bingo loto ala, et kui läheb, siis võib ikka väga hästi minna ja kui ei tule, siis ei tule kohe üldse mitte. Räpinas nagu tuli, igati väga korralik algus MK nädalavahetusele. Siit oli hea edasi minna.

Looooooong distance.

Rada oli tõesti pikk ja isegi natukene aukartust äratav. Ma pole kunagi nii pikka RO rada sõitnud, kui mõned Bike Xdream´id välja arvata. Plaanis oli rahulikult alustada ja siis rahulikult noppida. Viga ei tohtinud teha. Aga nagu kiuste ei sujunud algus kohe üldse mitte hästi. Millegi pärast tundsin ennast jube kangelt ja kuidagi tühjana. Mõtlesin küll, et kui niimoodi jätkub, siis siit head nahka ei tule. Õnneks tunne läks paremaks ja paremaks ja lõpus juba kannatas sõita küll. Siiski absoluutselt ei saa jääda rahule oma teevalikutega, millega põrusin ikka totaalselt. Ma vist ei teinud ühtegi head teevalikut, suutsin kõik kõige aeglasemad läbi sõita. Arenemisruumi on kõvasti. Siiski olen rahul sellega, et olin terve raja üksi ja kaaskannatajatest abi polnud. Pika koht on ikka täiesti ulme, poleks ennem küll uskunud, et nii kõrgel võin lõpetada. Väga rahul! 

Mixed Relay.

Sain sõita Eesti teise tiimi ankrut. Soojendusel tundus jalg hea olevat ja vaatasin optimistlikult võistlusele. Kaotada ei olnud meil midagi, oli ainult võita ja sõita tuli nii nagu oskan ja jõuan. Pressi tulles oli ikka väga üllatav kuulda, et olen medalimängus. MK teate viimane vahetus, umbes 4-5 min lõpuni ja kolmas koht minust 5 meetrit eespool! Täiesti uskumatu, ma polnud samasuguses olukorras kunagi varem olnud. Paraku siiski tugevate konkurentide vastu seekord ei saanud, kuigi ei saa mainimata jätta, et otseselt füüsiliselt oleks võinud ikka korraliku lahingu anda, aga viimased punktid olid hästi kiired ja komposteerimine ei sujunud kõige ladusamalt. Sellegipoolest ainulaadne kogemus ja ehk järgmine aasta saab natukene paremini teha!

Lõpubankett oli aus ja igati korralik!

Ma ei saa aru, mis toimub ERR-i sporditoimetuses. Mu nimi nüüd nii raske ka ei ole ju :)

Elva piinad

Ennem Samsungi sarja viimast osavõistlust - Elva Rattamaratoni - olin natukene mures oma füüsilise konditsiooni pärast. Peale MM-i on treeningud sujunud katastroofiliselt, õigemini väga palju pole neid teinudki. Mõned hädavajalikud kilomeetrid siiski sain läbitud ja Elva maratoni hommikul tundus tunne olema hea. Ja oli ka!
Oli kohe nii, hea et üsna pea leidsin ennast nii kõrgel kohal, kus see aasta pole veel olnudki. Mõni aeg sõitsin ja kannatasin ära, aga varsti tundsin, et tempo käib siiski natukene üle jõu. Vaatasin selja taha ja paistis täielik tühjus. Kusagil metsavahelisel lõigul lasin jala natukene sirgu ja võtsin enda tempo. Kui ma oleks samamoodi jätkanud, siis ilmselt oleks täielik haamer üsna järsku saabunud. 

Ei ole lihtne leida oma rütmi peale seda, kui algusega oled üle pingutanud. Samas tosin kilomeetrit hiljem, kusagil 25. kilomeetril olin jälle omas elemendis ja kohaks karjuti kusagil natukene pealt sadat. Sobib. 

Järgnevad mõnikümmend kilomeetrit tundsin ennast hästi ja koht paranes, visalt, aga siiski. Teadsin, et raja lõpu osas tulevad seljad vastu nagu postid. Tulidki, aga selleks ajaks oli minu sõit ammu läbi. Nimelt, kusagil 55. kilomeetril tundsin järsku, et selg hakkab valu tegema. Asi läks järsku niivõrd hulluks, et sõitmisest ei tulnud enam midagi välja. Pidin võistlemisest loobuma ja tiksusun ülejaanud 18 km rahulikult lõpuni. Vaadates, mis hordid minust selle ajaga mööda sõitsid, kartsin, et olen langenud täiesti mudasse ja koht on lõpuks kolmandas sajas. Suur oli üllatus, kui see oli lõpuks 127. No mis mõttes, hea sõit oli soolas aga raam oli nõrk ja ei pidanud vastu. Järgmisena tulevad eestikad. Hooaja lõpp kujuneb väsitavaks, aga tuleb ikkagi vormis proovida püsida ja omad sõidud ära teha. 

Vaikimine hõbe, teine koht Ungaris kuld ehk lühike MM-i kokkuvõte

Nüüd on suurem möll peale MM-i maha rahunenud ja on aega teha väike kokkuvõte oma viimasest JWOC-ist. Olin seda päris kaua oodanud ja selleks tõsiselt valmistunud. Nii kahju, et jungade aastad on selleks puhuks minu jaoks läbi, aga oli väga fun aeg, mis andis tohutult uusi kogemusi ja väljakutseid. On mida meenutada.

Sprint.
No see oli selge lati alt läbi sõitmine. Suure kolinaga. Häving. Sisendasin endale, et sellel maastikul kiirustada pole vaja ja teen kindla peale. Tuleb mis tuleb. Ikkagi juba esimesse minnes lasin ennast punktikohtunikul segada lasta, siis natukene korralikult ja siis täielik fiasko. Tore on ennast valesse kohta lugeda, et siis mõned minutid saaks oma asukohta mõistatada. Selgelt tundsin ka, et see päev olin füüsiliselt nõrk, iga hingetõmme oli raske, kurk kuivas meeletult , hingamine oli meeletu pingutus. Samas ma teadsin, et järgmine päev võib seetõttu päris hea tulla. Tuli.
Sprindi koht oli vist 21 kui ei eksi. Maastik oli keeruline ja vigu tehti palju, mistõttu koht väga masendav polegi.

Lühirada.
JEEEAAAAAAAAAAAHHHHHHHHHHHHHHH!!!!! - sellega võib kokku võtta selle sõidu. Ja minu jaoks ka võidu. See oli suhteliselt maksimum, tõsi, mõned seisakud ja kõhklused olid, aga matemaatika tagantjärgi väga palju ei aita. Üldiselt täitsin oma plaani - alguses täiega, siis tõusud kannatades ja lõpp kindla peale - päris hästi ja on ikka meeletult hea tunne finišisse jõuda ja kuulda, et sa lähed parima ajaga liidriks. Aastate pikkune töö sai nüüd tasustatud. Rajal olles ma sain aru, et selline kiire sõit sobib mulle, aga medalit küll poleks osanud sel päeval oodata, sest tugevaid sõitjaid on palju ja tehniliselt ei olnud tegemist just väga raske rajaga. Natuke lisas enesekindlust sprindi hõbe, kes startis 2 min peale mind ja ma hakkasin teda vastusõitudel nägema ja silmaga hinnates sain aru, et vahe on vähenemas. Füüsiliselt tundsin ma ennast tegelikult hästi, kuigi lõpus tundsin kerget väsimust. Ikkagi väga kuum oli, tunne oli nagu saunalaval ja see avaldas oma mõju. Tulemid:
1. Krystof Bogar           Czech     41.25
2. Taaniel Tooming        Estonia   42.05
3. Grigory Medvedev    Russia     42.17
4. Marcell Horvath        Hungary  43.02
5. Chris Firman             Australia  43.22
6. Cedric Beill               France    43.35

Pikk rada.

Kuna teatepäeval sain puhata, siis pikaks rajaks olin piisavalt värske. Stardipositsioon pandi paika eelsõidu põhjal ja oli üpris soodne. Algus sujus kenasti ja vaheaegade põhjal ei liikunud ma üldse pahasti. Veerandi raja peal edestasin võitjat ligi minutiga ja olin kinni püüdmas sprindi võitjat, lühi pronksi Grigori Medvedevit. Siis keerasin lisajäljele, tegin järgmisega vea otsa ja siis kaks pikka järjestikust etappi sõitsin mõlemad ringi, kuigi oleks pidanud otse kahima. Lõpus tuli veel pisivigu ja see rong oligi läinud. Tõsiselt kahju, isegi rohkem kahju kui eelmise aasta Itaalia lühirajast, kui hõbemedali maha mängisin. See võistlus kripeldab mind siiamaani, aga see on orienteerumissport ja midagi ei ole teha.. Oleks on paha poiss. Tulemused:

1. Krystof Bogar           Czech      73.35

2. Jonas Maišelis           Lithuania  77.54

3. Vojtech Ludvik         Czech      78.02

4. Andre Haga              Finland     78.46

5. Reinis Grende           Latvia       79.09

6. Grigory Medvedev    Russia      79.17

14. Taaniel Tooming     Estonia     82.16

Rajad leiab siit: http://www.mtbo.hu/mtbwoc2012.php/routegadget

Kokkuvõte: Üldiselt tuleb ju rahule jääda, oma suure eesmärgi - medali - täitsin. Samuti pakub rahulolu see, et olin päris heas vormis ja see sisendab tulevikuks kindlust, et suudan õigel ajal hea hoo leida. Positiivse alla saan ka kanda selle, et pinge pigem aitab mind ja suudan endast rohkem anda. Ühesõnaga lahkusin oma viimaselt MM-ilt rõõmsas tujus ja selg sirgelt. Tehtud!