Ebaõnne sõdurina Ukrainas

Eelmise hooaja lõpus tekkis plaan, et kuna järgmine aasta on minu viimane juunioride aasta, siis miks mitte proovida jällegi tõsisemalt suusaorienteerumist avastada. Plaanid tehtud, läbirääkimised peetud ja sain hakata hooajaks valmistuma. Ma ei ole küll suusatamist juba aastaid tõsiselt võtnud, kuid talvel on ikka see olnud üks põhilisi treeningvorme, seega päris ära pole seda ala unustanud ja olin lootusrikas. Novembris sõitsin rulle, detsembri keskpaigast sai juba Otepääl kunstlumel meetreid mõõta ja jaanuaris käisin korra polaarjoone taga kah. Tõsi, sinna vahepeale mahtus läbi aegade tõsiseim talvine haigusperiood, mis kestis ligi kolm nädalat ja ilmselt paljuski tänu sellele kogu potensiaali ei saanudki realiseerida. Kahju, aga karm tõde!

Siiski pead norgu ei lasknud ja ootasin Ukrainasse minekut suure huviga. Tahtmist oli, MM-i eelne nädal paistis olevat juba päris hea olevat ja olin lootusrikas. Ette rutates võib öelda, et ilmselt oligi kõige parim minek mul hoopis nädal enne talve haripunkti, suts peale eestikaid ja enam-vähem täpselt enne ärasõitu...Tegin veel kaardiga trenni ja minek oli meeldivalt kiiduväärt.

Kuid siis hakkas juhtuma. Päev enne äraminekut väljas toimetades juhtus väike õnnetus. Nimelt läks küüne alt puutükk sõrme.. u 2 cm pikkune, mida koduste vahenditega kätte ei saanudki. Laksasin siis traumapunkti, kus alguses susiti tükk aega, aga pigem tehti asi hullemaks. Siis otsustati teha tuimestus, torgates süstla samamoodi küüne alt sõrme sisse :) See oli natuke liiast ja pilt hakkas virvendama. Õnneks seda ei mäleta, kuidas see monstrument sealt kätte saadi, aga mälestuseks sain tüki tammepuust endale koju kaasa. Trennid, värgid-särgid unustasin ära, proovisin järgmine päev asjad kokku saada ja Ukraina bussi peale jõuda. Õnnestus!

Model:

Ei midagi erilist, lund vähe, täitsa tavaline tunne.

Sprint:

Algus ok, natuke koperdan, kaotan siin-seal mõned sekundid, suure tõusu elan üle, kuid siis...loen ennast kaardi peal ette ja olen täiesti kadunud. Kuna maastikuosa on täiesti samasugune ja ennast paika ei saa, olen täiesti lost. Ei ole võimalik!!! Mitte midagi ei saa aru, lõpuks saan ennast täiesti x-kohas paika ja esimene MM-i start on korstnas. Äärmiselt kurb meel, kuna kaotasin lisaks kõigele ka portsu enesekindlust. Korraldajad pole küll suutnud SI-aegasid välja tuua, aga usun, et liikusin üsna korralikult. Koht oli vist 50.

Lühirada:

Füüsiliselt räme raske, lisaks olen liiga ettevaatlik ja teen mõned pisivead. Esimeste startijatele kohaselt saan teistele mõnuga lõikeid sisse sõita. Libisemisolud on metsavahel küll väga rasked, aga tunnen, et suusk on kohe eriliselt kinni. Kohaks saan 34. Oma kümme kohta eespool oleks olnud täiesti reaalne eesmärk, kahjuks sellel päeval olin ikka suhteliselt mannetu. Kaart ka:

Puhkepäeval väike sörk, ring linnapeal ja lebo.

Teade:

Et enda elu natuke põnevamaks teha, tuli mul 10 min enne starti suusakepi käepide otsast lahti. Võtsin kõll varukepi, kuid see oli natsa lühem ja väikse kulbiga. Ikka juhtub, suurt numbrit sellest ei teinud. Sõitsin juba traditsiooniks saanud esimest vahetust ning plaan oli hammastega lähikonkurentidest kinni hoida. Esimese punkti saingi hästi kätte, olin vist 3-4 kuid järgmine laskumine nurjas järgneva võistluse. Kitsal ja järsul laskumisel jäin üks suusk lahtise lume sisse kinni ja külili ma olingi. See selleks, taganttulija sõitis minust küll pmst üle, aga mis kõige hullem, olin murdnud suusa pooleks. Esimene mõte oli, et mis ma nüüd teen, see pole ju võimalik. Natuke siledat ja järgmise ülikarmi tõusu küll suusatasin/komberdasin kuidagi abitult, ootasin seejärel Eesti teise võistkonna järele ja sain uue suusa. Vahepealne seiklus oli mootori nii punasesse ajanud, et järgnev võistlus oli ikka uskumatu pingutus. Lisaks sellele, et füüsiliselt ei olnud parim päev, olin ikka selle kammajaa tõttu nii piirajas, et hoia ja keela. Kaotasin meeletult aega, kuid võitlesin lõpuni. Kokkuvõttes ei jäänudki tiimil diplomikohast palju puudu.

Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel üks Rossignol X-uim üle, siis võib märku anda!

Tavarada:

Tänu ilmastikutingimustele tõotas tulla päris karm tavarada. Kuid tegelikult ei olnud hullu midagi, täitsa sõidetav! Jungadel oli 2 kaardivahetust. I ring läks enam-vähem, kuid II ringil purunes kepp ja seetõttu suure osa ringist lihtsalt jooksin. Olin juba täiesti trenni peale üle minemas, aga sellegipoolest kolmanda ringi ikkagi pingutasin kenasti lõpuni, alistades veel finišiheitluses 2 kaasvõitlejat. Kuna olin kindel, et olen täiesti võistlejaterivi taga, siis seda suurem oli üllatus, kui sain teada, et lõpetasin 36dana. Täiesti uskumatu, arvestades veel näiteks seda, et kuna olin varustusealasse stardieelse kiirustamise tulemusena unustanud viia varukepi, siis pidin võistluse ajal käima autoparklas bussis ja kotist endale uue kepi võtma :) Samal ajal kell tiksub ja teised kimavad metsas...Einoh, see tegi tuju isegi paremaks, sain vähemalt enesekindluse tagasi.

Bankett:

Täitsa tore :) Sai natuke süüa, natuke rohkem juua, mõned tutvused, ja ühte-teist veel :) Jube kahju, et kräu enneolematult vara läbi sai, hoog oli just üleval.

Koju jõudes ja järgmine päev ärgates olin hädas järgmise hädaga. Kõhus keeras ja tunne oli pahapaha. Järgmine päev oli seis hullem ja eile täitsa hullumajapuhvet. Täna on juba hulka parem ja eluvaim tagasi sees. Ei tea kas Ukraina saatis omad järelmõjud või mis too häda nüüd jälle oli. Tahaks nüüd loota, et probleemid lõpetavad minu kimbutamise ja saan juba niiiiii kauaoodatud suviseks hooajaks ettevalmistusega alustada. Olge tublid!

Talv jätkub

Peale Soomes käiku võtsin mõnda aega rahulikult, korralik külmalaine tõmbas ka oma piduri ja nõnda käisin üsna palju pallitrennides. Vahelduseks väga tore, annab just emotsionaalselt väga palju juurde.

EMV SO läks väga imelikult. Kui esimene päev oli ikka totaalne läbikukkumine, siis tavarajal oli tunne juba parem. Siiski-siiski tegin omad lollused ära, mis tipnes teise ringi alguses ühendusjoonte ristide segi ajamisega ja vale pidi sõitmisega - loll mis loll :) Noh, mis seal ikka. Kõvasti andis tunda ka see, et see oli olude kiuste mul alles talvel esimene start. Jah, esimene, nii halb kui see ka ei kõla. Rõõmustav on see, et vähemalt tervise olen hetkel korda saanud ja enesetunne on jälle inimlik. Gut!

Järgmine nädal algab jungade suusa-o MM, tore! Tegin täna kontrolltreeningu Pirital:

2*7.2 km

Aeg: 44.57

Libisemine: Keskmine või pigem hea

Enesetunne: OK

Siit saab edasi minna.

Polaarjoone taga

Väike treeningcamp Levil üldjoontes õnnestus hästi. Uued rajad ja tundmatu maastik andsid hea emotsiooni ja motivatsiooni oli trenni teha ja suusatamist nautida. Natuke paha oli see, et tsipa külm oli, kõige soojem hetk oligi kusagil -15 peal, üldjuhul pidi sellest veel kargema ilmaga leppima. Mulle see väga kontimööda pole, sest väga külm ja ülikuum ilm pole kunagi sobinud. Natuke võimendas külmakraade ka vali tuul, õnneks metsa vahel oli hea mõnus kahida. Pisut murelikuks tegi enda halb enesetunne, mis vahelduva eduga oli terve Levil oleku aja. Ilmselgelt on jaanuari nadi algus oma tugeva jälje jätnud ja uuesti hea hoo saavutamine võtab pisut aega. Usun, et paar kergemat päeva peaks jällegi parema tunda tagasi tooma. Eks näis, hope the best!

5 laagripäeva, 10 trenni; 200km; 17h – selline harju keskmine, aga nagu ütleb hea sõber Lauri Malsroos – „Meeldis!“

Tänane kolmapäevane trenn Intsikurmus: Liigne Kangutamine.

Talve I pool

Lumi lasi ennast küll kaua oodata, aga detsember möödus hästi. Sai Otepääl suusatamas käidud, rulle sõidetud ja nii mõndagi veel. Kopra laager enne aastavahetust läks ka väga edukalt ja läksin vastu uuele aastale lootusrikkalt.

Paraku aasta 2012 on siiamaani kulgenud mõne erandiga kohutavalt. Alates 2. jaanuarist on spordisõbra kõige tähtsam vara-tervis kõvasti probleeme valmistanud. Kuni praeguseni on olnud kõigest mõni üksik päev, kus ma olen ennast tundnud hästi, aga üldjuhul järgmine hommik on jällegi pahapaha. Hetkel on enesetunne normaliseerunud ja saan polaarjoone taga Levil mõnuga suusatada. Hetkel on küll jõuga natukene nigelavõitu, aga siinne loodus, lumi ja miljöö on lihtsalt super. Seega ennast täiesti maha kanda ei taha, kuigi peale üsnagi edukat detsembrit on vormikõver pigem langustrendi näidanud. Sellel talvel olen rohkem mõelnud ka suusa-o peale ja tähtsamad võistlused on veel tulemas, kus tahan kindlasti konkurentsivõimeline olla. Nii et loodetavasti hakkab läbi aegade üks kehvemini alanud talv positiivsemaid joone ilmutama.

Hooaeg läbi

Hooajale tõmbasin põhimõtteliselt joone alla BikeXdream´iga. Oli ütlemata tore seda pikka ja väsitavat võistlusperioodi niimoodi lõpetada. Pikemat ülevaadet sellest meeleolukast pühapäevast saab lugeda ka järgmisest Orienteeruja numbrist!

2011. aasta numbrites:

- puhast trenniaega kogunes 408 tundi, sinna lisaks siis igasugu muud kraami, näiteks venitused (aeg-ajalt siiski tuli ka neid ette :) )

- rattaga läbitud kilomeetreid 5306. Seda on vähe, ma kevade poole arvestasin, et see number on pisut suurem. Siin on kindlasti varu olemas.

- suusakilomeetreid umbes 1000, lisaks siis käputäis jooksu omasid ka, viimaseid siiski väga marginaalselt.

- EMV-lt kokku kolm medalit.

- Läti MV-lt kaks medalit, väga toredad võistlused olid.

Parim sõit - väga raske on midagi välja tuua. Puhtas maastikurattas ilmselt Jõulumäe EEC, MTBO-s tuleb esimesena meelde Rootsi MK ja pikk rada.

Kohutavaim päev - ülekaalukalt jungade MM-i pikk rada.

Vingeim maastik - Rootsi MK teade

Põnevaim rada - EMV SO Lühirada

Ekstreemseim üritus - WinterXdream Käärikul

Parim võistluskorraldus - Itaalia MM, samas suurvõitlused peavadki olema väga hästi organisteeritud. Aga see, kuidas Itaalias asjad välja nägid, oli ikka väga võimas! Samas miks mitte ka Xdreami võistlused või SO EMV.

Igavaim rada - Junior EMTBO Cup Lühirada, va raja lõpuosa.

Kokkuvõtvalt oli tore hooaeg, nagu ikka oli parimaid päevi ja mitte nii häid. Nii mõnedki eesmärgid said täidetud, kuid jäi ka reservi.

Mõtted järgmiseks hooajaks:

- rohkem kaardiga liikumist. See aasta selgelt vähe kaardiga tööd!

- talvel jätkata eelmisel aastal proovitud skeemi, kui tegin trenni intensiivsemalt kui varem.

- lõunalaager kevadel?

- erialaseid harjutusi rohkem

- fun, fun ja veelkord fun

Hetkel olen võtnud natukeseks ajaks aja maha, ei tee suuremat sorti trenni. Juba emotsionaalselt ei suudaks kogu aeg trenni minna, väike puhkus mõjub usutavasti positiivselt. Kuigi-kuigi, ka praegu olen saanud liigutada, eilegi käisin kergelt veeremas. Lisaks vajab veel tudengielu ka elamist..

Bike Xdream

Homme kell 11.00 antakse start kolmandale Bike Xdreamile. Osalen võistkonnas ARCTIC SPORT CLUB koosseisus Lasse Nõlvik, Raido Kodanipork ja Taaniel Tooming. Oleme ka nende kümne tiimi seas, kellel kaasas GPS jälgimisseade. Kellel huvi, siis http://maps.kartes.lv/clients/xrace/?h=f28ebf saab live´s jälgida. Ühtekokku on hetkel stardiootel 135 võistkonda. Saab põnev olema!

Lühirada JWOC 2011

Alustan sellega, et tegemist oli minu elu ühe raskeima võistlusega. Tohutu kuumus ja kirvega näkku mäed ikka teevad oma tööd korrektselt ja halastust pole. Olin tavaraja ebaõnnestumisest väga löödud ja tahtsin kindlasti head tulemust teha.
Arvasin, et rada tuleb orienteerumistehniliselt lihtsam. Aga võta näpust – oli nuputamist kõvasti ja allamäge etappidel lihtsalt ei suuda kaarti lugeda ja sõitsin päris palju kõhutunde järgi. Tegin nii mõnegi kontrollseisaku ja väga suuri prohmakaid suutsin vältida. Tõusin liidriks neljandas punktis ja viiendasse sõitsin kindlalt.
Kuuenda punktiga siiski ei suutnud hästi kaardis püsida ja esimene suurem viga oli olemas. Kaotatud aega umbes 50 sekundit ja langesin teiseks. Kahtlesin palju, sest ristid jooksid kuidagi imelikult ja keerasin liiga vara sisse, kuigi oleks võinud veel edasi sõita. Enne vaatepunkti hakkas rajal tõsiselt paha, aga pingutasin edasi. Peale pressi oli viimane suur tõus, mis tuli väga-väga raskelt. Vaheaegadest on näha, et siin kaotasin kiirematele päris märkimisväärelt, kuid sellegipoolest olin veel 14. punktis II kohal ja ees kolmandast 1.09. Ja siis tuleb etapp, mis jääb veel kauaks meelde. Laua taga kaarti vaadates ei tundu midagi väga hullu olevat, kuid mingi hetk kaotasin ennast ära ja ei suutnud paika panna. Mingi aimduse siiski sain ja umbes 2 minutit ja 40 sekundit hiljem kui oleks pidanud, jõudsin punkti kohale. I-le täpp oli viimasesse tulek, kus konkreetselt magasin lõike maha ja tulistasin asfalti pidi ringi.













Üldiselt olen koha üle õnnelik, aga jääb väga kripeldama, sest medal ei olnud kaugel. Vaadates splitte, siis olen pisut üllatunud, et olin lausa liider, sest algus ei olnud midagi väga head. Paaris kohas kobistasin, kuid tänu sellele, et viienda raske etapi suutsin hästi sõita, ja all suuri prohmakaid polnud, sain võistlust juhtida.