Paanikahäire

Esmaspäev 18. aprill kell 10.00 - ärkan ning hakkan vaikselt Tallinnast kodu poole sõitma
13.00 - lõpetan kodus vanaema poolt valmistatud esimese prae söömise ning jään ootama järgmist
18.00 - puhkepäev on täies hoos, saun hakkab ka õigeid pöördeid sisse võtma. Super!
00.00 - kuulutan päeva lõppenuks

Teisipäev 19. aprill kell 06.30 - uni kaob, tunnen, et midagi on valesti
8.00 - kurk on valus, otsustan päeva esimese trennina plaanis olnud paaritunnise kerge rattasõidu ära jätta
12.00 - olukord muutub halvemaks, õhtul kavas olnud teiskar jääb minule unistuseks. See tähendab, et enne Jüriööd ei saa kordagi kaardiga metsas joosta. Halb, väga halb..
18.00 - enesetunne läheb halvemaks, loodan et laupäevaks saan ikka terveks.

Kolmapäev 20. aprill kell 03.47 - ärkan ning tunnen, et keha on tulikuum. Hetkega torman kapist otsima kraadiklaasi, nagu kusagil filmis otsib keegi pimedas ning paanikahoos sahtlist püstolit ja kuule..Tunne on küll selline, et mul on vähemalt sama kõrge palvik kui pikk on maratonijooks. Õnneks siiski asi nii hull ei ole, paar pügalat üle 39 on minu puhul täitsa tavaline. Vanemad on rääkinud, et 9 kuu vanusena olin ühe jalaga juba hauas. Temperatuur küündis 41 kraadini, kuid siiski elasin üle.
09.30 - seis sama
12.00 - Jüriöö mõtte olen juba maha matnud, ehk annab üks lisapuhkepäev võimaluse osaleda veel Xdreamil? Tahaks juba sellepärast minna, et ilmselt teist nii lahedat kogemust lähiajal ei pruugi tulla.
15.42 - lõpetan sissekande kirjutamise ja püüan mõned minutid sõba silmale saada.

Märtsi keskpaigast kuni aprilli lõpuni oli plaanis tugev treeningtsükkel teha. Siiamaani see üldjoontes ka õnnestus, aga praegune tagasilöök on ikka väga halb. Olin jälle kogumas head hoogu, kuid nüüd peab asju ümber planeerima. Mis seal ikka, tuleb püsti tõusta ja väärikalt edasi minna.

Küljetuul

Samal ajal kui sajad ja sajad Eesti ratturid mõõdavad kilomeetreid kaugel lõunas, püüan mina võidelda lörtsi, lume, vihma, tormi ja mis iganes asjadega veel "kevadises" kodumaal. Proovi siis sellistele suvistel rattamaratonidel vastu saada...Aga kõik, mis ei tapa teeb tugevaks, nii et olen juba paar nädalat vahelduva eduga maanteel vastutuult nautinud. Iga päev siiski veloga ei ole sõitnud, põhjusteks alates tõelisest kehvast ilmast kuni koolini välja. Aga noh, trenn eest ära ei jookse ja kiiret pole kuhugi. Järjekordne uudis, et tulekul on haruldane aprillitorm Ingo, just väga head meelt ei valmista, aga ega midagi teha ka pole. Tuleb oodata tsipa inimlikumat ilma ja siis jälle välja kahima! Seniks jõudu kõigile!

Märketeate krahh

Peale minu jaoks raskeid eestikaid (ikkagi ei suutnud nii head füüsilist vormi taastada, õigemini langesin veel sügavamasse auku), ja toredat päikesepaistelist Tartu Maratoni oli järgmine linnuke pandud märketeate lahtrisse. Peale TM-i sattusin trenni väga kaootiliselt ning suuski ei saanudki alla ennem kui Jõulumäel sooja tehes. Suusaliigutus oli juba meelestki läinud..Aga sellegipoolest tunne tundus olema väga hea ja vähemalt soojendusringe üksteise otsa uhades oli lootus heale sõidule.
Sõitsin viimast vahetust ning sain rajale teisena. Olin kuulnud, et alguses on keeruline ja seetõttu ei kiirustanud. Aga ikkagi oli enne esimest punktipesa laskumine ja seal ei suutnud korralikult teeriste lugeda. Määrasin ennast kuidagi paika ja võtsin punkti ära. Sealt edasi oli ka kaardi poole pealt asi kontrolli all ja lugesin kõik välja mis vaja oli. Kusagil raja keskosas oli veel üks väike kahtlus, aga muidu tundus olema puhas. Ja mis veelgi rõõmsam - ma jõudsin sõita! Mis nii viga suusatada, kui jõudu on. Mõtlesin, et oleks täna puhas murdmaa, ei peaks küll millegi üle häbenema. Kuid sellegipoolest püsisin kenasti kaardis ja kõik laabus suurepäraselt.

Kõik rajale pannud ning hindamispunkti jõudes, arvasin, et ühe trahviringi jõuab ka veel kenasti ära pingutada. Aga siis kui ma nägin seda numbrit mis seal arvuti ekraanil vastu vaatas - muutus kõik...Seal oli kirjas 7. Jah, SEITSE, mitte 1 või 2 või 4, vaid seitseee.....See ei ole ju võimalik, mis te nalja teete. Eelmine aasta Mammastes tegin puhtalt, Valgehobusemäel sain ühe trahvi, aga siis oli ka mingi korraldajate segadus.
Siin alles minu võistlus ja võitlus algas - ammu ei ole nii raske olnud. Olin kõik jõuvarud kenasti rajale ära jaotanud, ja nüüd selline hullus otsa. Keha muutus iga sekundiga kangemaks, ja varsti ei suutnud üldse seal normaalse inimese kombel suusatada. Et ikka täismäng oleks, ei võtnud ma alumist kurvi ka välja ja sõitsin ühe suusaga aeda sisse. Olin veel mitu korda kukkumise äärepeal, sest jalad ei töötanud, selg oli kange ning pilk udune.
Lõpuks finišisse jõudes olin küll ikka väga pettunud. Super algus ja katastroofiline lõpp..Ainuke hea asi on see, et vähemalt koht ei muutunud ja jäime ikkagi teiseks.

Kuid sellegipoolest andis päev hea tunde füüsilise poole pealt. Ma jõuan küll!
Nüüd tuleb alustada suviseks hooajaks täpsemat ettevalmistust, mis kestab umbestäpselt mai alguseni. Siis on juba rattavõistlused ukse ees, samal ajal hoian silma peal ka EOL kalendril.
Järgmine nädal lubab soojemat ilma, ja saab lõpuks ometi väljas kilomeetreid koguma hakata.
Püsige terved!

Tüüpiline talv...

...ehk üks haigus järgneb teisele. Nii olen alates jaanuari keskelt vahelduva eduga olnud tõbine. Ma suudan ikka üles korjata ka kõige väiksema viiruse pisiku, mis vähegi võimalik. Külmetushaigusi üldjuhul ei karda, tore seegi.

Kahju on ainult sellest, et selle talve üks tähtsamaid võistlusi, SO EMV on kohe ukse ees, aga mul pole vormi ollagi. Lisaks veetsin hiljuti nädalapäevad aega Maltal, ja kui nüüd uuesti taasavastasin suusatamist, meenutasin elavat laipa. Edasi liikumine oli väga vaevaline, samas süda peksis nii kiiresti, et hirmus hakkas. Üks on selge - eestikatel saab ikka väga raske olema. Õuujeeee....

Sport nõrku ei salli

Aga mina olen nõrk. Pidevalt vaevlen igasuguste hädade käes. Nüüd on siis kord sääre luuümbrise põletikul. Kui hästi meenutada, siis kusagil detsembri keskel tundsin esimest korda joostes valu, aga ei pööranud sellele suurt tähelepanu, sest spordimehel ikka ju kusagilt alati valutab. Aga kui peale pooletunnist sörki tuleb rajalt ära tulla, ja koju longates tekib trepist ülessaamisel raskusi, siis ilmselt pole enam tegu pisiprobleemiga.

Imelik on see, et "luukas" vaevab tihti just jooksjaid, aga sinna kategooriasse ma ennast küll kuidagi liigitada ei saa. Jooksutunde võib ühekäe sõrmedel üles lugeda, ja enamus neist on rahulikud trennid pehmes ja kohevas lumes, mitte tempokrossid asfaldil. Aga noh, eks seal võib teisi põhjuseid ka olla.

Natukene ajalugu sirvides tuleb meelde palju erinevaid hädasid, millega olen pidanud võitlema. Meenub valutav kand aastast 2006, mis jälitas mind terve aasta - jooksmine väga raskendatud; korra aastas ikka hakkavad põlved valutama, seda just joostes; alates sellest ajast, kui rattasporti tõsisemalt tegema hakkasin, on selg kohati streikima hakanud, nt rasketel rattamaratonidel peale kahte tundi pingutust on valu kannatamatuks muutunud. Seda viga olen püüdnud talvel ettevalmistuse käigus ennetada püüdnud, tehes erinevaid jõu- ja venitusharjutusi seljale, ja olukord on paremaks läinud! ; eelmine kevad pikal rattatrennil hakkas parema põlve mingi X külje Y osa valulikuks muutuma, ja sama probleem saatis mind mitu kuud, aga siiski aja möödudes hääbus; ning kui siia lisada eelmine sügis, mis tervikuna oli üks hunnik õnnetust, siis saab päris korraliku loetelu. Pluss siis veel haigused, mida ikka aastas nii 4-5 korda ette tuleb.

Ühesõnaga: NÕRK olen

Sai nüüd selline hädaldav tekst, aga tegelikult pole hullu. Suusatada veel tänase seisuga saan, ja ehk kui lumi veel selle aastanumbri sees ära sulab, siis rattaga peaks ka sõita saama. Ja kui läheb väga hästi, siis natukene võin isegi jõusaali piiiluda ja ujulat külastada, ning loomulikult korralik saun käib alati asja juurde.

Täna rohkem ei liiguta.

Detsember

Korralik mahu kuu, puhast trenniaega kogunes 58 tundi. Natuke rohkem kui plaanitud, nii et võib igati rahule jääda. Enamuses suusatamist, aga sai ka joosta, jõusaalis käia, siseruumides ratast sõita, ja igasugu erinevaid pallimänge mõnuga mängida.

Miinuspoolele võib kanda täiesti olematu kaarditrenni, aga selle vea saab loodetavasti uue aasta alguses kohe ära parandada.

Vahepeal kaduma kippunud motivatsiooni olen kusagilt üles korjanud, praegu tuleb ainult tuld anda.

Väike plaan on proovida ka uusi võistlusi - nt Sise-o, Wattbike, Estoloppet, Tartu Maraton.

Järgmine võistlus - Põlva MV SO

EMV-d

Sprint.

Alguses olin aeglane, aga vigu suutsin vältida. Pikal etapil vist võtsin tsipa aeglasema valiku, aga ega jooksusamm ka midagi väga kiiret polnud. Iru raba läks enam-vähem, pisut kohmitsesin 19. punktiga, kui ei suutnud tähist leida. Järgmise punktiga läksin aga lolliks. Ületasin tee, aed, teerada ja punkt särab kaugele. Pidasin seda aga viimaseks punktiks (ma ei tea kust selline arvamus võetud oli), ning pidasin vajalikuks mööda lagedat natuke niisama ringi joosta. Ajaline kaotus umbes 40 sek. Esikohta ma nii või naa püüda ei oleks suutnud, seega kripeldama ei jää.

Tulemusega olen väga rahul, jooksuga mitte. Pole juba tükk aega individuaalselt medalit eestikatelt saanud, nüüd lausa hõbe.

Öine.

Mida ei oska, seda ei oska. Püüa palju tahad, kui ei näe seda tähist, siis lihtsalt ei näe. Esimesed viis punkti on ikka täiesti lootusetu, lausa häbi hakkab. Siis kaks punkti enam-vähem, ja jälle tiirutame natuke ringiratast. Paar punkti saan okeilt kätte, et siis jällegi tuhlama hakata. Päeva nael oli väljumine 12. punktist. Võsa sees ei märganud maas olevat puud ja löön põlve tugevalt ära. Kukkumine oli valus. Üritan ennast maast kokku koguda, lambi leian ka üles. Mõnda aega on liikuma saamisega raskusi, aga varsti suudan endast jooksu moodi asja välja meelitada. Enam suuri vigu ei tee, väikeseid kõhklusi tuleb ikka ette. Lõppu jõudes on koht suureks üllatuseks, aga no siin tegid kõik vigu.
Kohaga olen rahul, kuigi see 39 sek, mis mul medalist puudu jäi, jääb natuke kripeldama.
Jooks on allapoole igasugust arvestust, vigade summat lihtsalt ei viitsi kokku arvutada.