Pealkiri nagu pealkiri ikka

No nii, taasaktiveerin oma blogi. Selle viie kuu jooksul, mil ma pole kirjutanud, on nii mõndagi toimunund. Vahepeal puhkasin, siis liigutasin, siis veel liigutasin ja nüüd veel liigutan ning edaspidi veel proovin natuke liigutada ning plaan on veel tulevikus liigutada. Kuus olen liigutanud keskmiselt kusagil 35 tundi, mida pean Harju keskmiseks. Talvel enamuses jooksin, käisin jõusaalis, ujumas, suusatamas, aga nüüd olen põhiliselt ainult ratast sõitnud. Esimesed võistlused on ka selja taga. Sel aastal proovin tõsisemalt MTBO-d. Selleks käsin vahepeal Tallinnas ja selle lähiümbruses ning tegin seal mõned sõidud. Kaardid on siin:

Lisaks tegin oma selle aasta esimese rattaorienteerumisvõistluse, osaledes Tallinna teisipäevakul

Kaart:



















Tulemused http://www.oknomme.ee/tulemused/2008-04-29-res3.htm#M21RO



Pühapäeval sõitsin Mulgi Rattamaratoni. Väga meeldis. Rada oli kihvt ning suht kiire. Kui võimalik siis järgmine kord jälle.

Igatahes liigutamist tuleb jätkata. Ka blogi kirjutamist

Pole ammu kirjutanud

Ega jah. Viimane sissekanne pärineb augusti viimasetest päevadest. On aeg seda muuta. Mis ma tegin vahepeal? Suurt midagi. Trenni olen saanud natuke ikka teha. Sellest 90% on rattatrenn. Äsja käisin JÄRJEKORDSELT Sihval laagris. Proovisin Renega rattaga Väikest-Munamäge vallutada. Natuke jäi puudu. Vihmase ilmaga oli tõus niivõrd libedaks muutunud, et tagakumm tiireles pmt ainult koha peal. Aga alla oli see-eest fun tulla. Laagris oli järjekordselt väga lõbus.
Ega rohkem erilist polegi. Praegu tuleb üldse väga rahulik periood. Võistlusi ei ole jne. Aga praegu OKO.

Noorte Jukola

Üle kahe aasta sai mindud Kopra klubiga jällegi Noorte Jukolale. Toimus see Paimos suhteliselt Turu lähedal.

Esimest vahetust pidin jooksma mina. Nojah, ega`s siis midagi, tuleb ära joosta, vähemalt saab varakult minu poolt õhtale. Nii ka sai.

Väike soojendus ja starti. Alguses oli jube küünarnukkidega vehkimine, õnneks sai sealt enam-vähem tervelt minema. Esimesse lugesin kõik ilusti välja ning punkti võtmisega probleeme ei olnud. Nii ka järgmiste punktidega. Ainus peata olek rajal oli minek üheteistkümnendasse, kus aitas taas järjele saada pruun parkimisplats. Lõpp oli jälle kõik kontrolli all. Võtjale kaotasin neli minutit ning koht kujunes mul kaheksakümne piirimaile. Oleks natukenegi joosta jõudnud, siis oleks tirinud nii, et.......Oleks on sama mis poleks.....

Jama tuli alles mahalugemisel, kui mind saadeti korraldajate vagunisse. Mis siis nüüd? Alguses öeldi, et vale punkt, siis võtsin juba ühe punkti rohkem, lõpuks ei olnud finišijoonel märget ka veel. Oeee. Peale minu kümneminutilist selgitust saadi vist aru, et kõik on korras ning sain sealt tulema. Oko... Lõpuks poleks vahet nii või naa olnud, sest me võistkond niigunii tühistati. Õnneks mitte läbi minu süü. Seegi tore!

2. Päev Võistlus Piikkiös.

Mõtlesin, et üle pika aja võika lihtsalt nautida orienteerumist. Eesti võsad on o-tuju suhteliselt ära nullinud. Tahaks seda muuta.

Puhast jooksu jätkus ainult esimese punktini. Teisse ajasin ennast sassi ning hakkasin tiirutama. Edasi sain kuidagi jälle liikuma, kuigi lolluseid oli nii, et tapab. Nalja sai hoopis kaheksanda punktiga, kus jooksin punktist väääääga napilt mööda, siis ei saanud enam mitte kottigi aru ning nii see läks. Raja lõpu taas lonkisin. Mis siis, et võitjale kaotasin peaaegu kakskümmend minutit, oli vähemalt o-tuju tõusnud ning valmis jällegi Eesti võsas tavaraja džunglis möllama.

Eesti MV Moostes

Kavas oli kaks distantsi-päeval sprint Mooste alevis ning öösel Eesti MV öises orienteerumisjooksus.

Sprint.

Sprint läks kokkuvõttes hästi, tegin ühe 15sekise vea, seda viienda punktiga. Muidu läks hästi, kõik jäi jooksukiiruse taha, mida polnud ollagi. Isegi soojendust oli väga raskke teha. Lühikokkuvõte:

S-1 Tuld, punkt säras kaugele

1-2 Lihtne-väravast välja ning litsuma

2-3 Pikem, ainult jooks. Sain hästi pihta.

3-4 Valikut ei ole, lebo

4-5 Suurim viga. Kõik tuli maru kiirusega ette, seisan, aru ei saa. Lõpuks jagan matsu ära ning liigun punkti.

5-6 Koperdan kuidagi kohale

6-10 Puhas tirimine. Enne seitsmendat hakkab pistma. Olen kõveras kui kaamel. Õnneks läheb kiiresti üle. Kohalikud mölisevad.

10-11 Üldse enam ei jõua. Nagu sein on ees.

11-16 Mõisa juures tihe kiirendamine. Sujub keskmiselt, kuid korrekstselt. Vahepeal oleks äärepealt vale punkti võtnud, kuid väike pilk legendile aitas aru saada, et midagi on mäda.

16-F Pigistan endast kõik välja.

Tasuks kuues koht, mis on suht ok. Vähemalt minu jaoks.

Öine.

Öisele läksin peale mõttega, et rada lihtsalt läbida. Tulemuse peale ei mõelnud üldse. Enne starti rääkis Kalle mulle story, kuidas ta metsas karu taga ajas. See andis positiivse energiasüsti ning hakkasin sooja tegema

S-1 Alguses kohe pikk. Jooksen kindla peale ringi. Tundub, et õnnestus

1-2 Järgmine pikk etapp. Jällegi riskivabalt ringi, sest minu öised orienteerumiskogemused pole just hiilgavad. Tee peal püüan arendada isegi mingisugust kiirust, mis mingilmääral vast õnnestub

2-3 Lühietapp. Nii, kiirus maha, rahulikult, suunaga. Väikese kaarega jõuan õnnelikult pärale.

3-4 Üle suurema tee ja punkti.

4-5 Mööda soo äärt, üle mäe ning orvandisse. Olemas

5-6 Jooksin punktist välja, tuleb Tauno (startis 3minsa enne mind)vastu. Mis tema siin teeb? Punktist libisen natuke mööda ning olen liiga all. Punktis saame Taunoga kokku.

6-7 Alla tee peale, siis paremale ning tee lõppedes mäele.

7-8 Mööda sihti, siis soo äär, mööda rohelist ning üle tee ja punkti

8-9 Üle kahe tee ja punkt särab.

9-10 Mõtlesin, et liigun mööda orvandeid alt poolt. Tegelikkuses olin aga ära kaldunud ning nägin, et üleval pool on punkt. Taipan ära mis toimus ning liigun sinna, kus on ka Tauno.

10-11 Roheline on jube, lõpuks teele jõudes tõstan tempot.

11-12 Huvitav mis koht võiks tulla? Äkki saab kuue hulka? Võiks ju. Rohelisse jõudes on Tauno eest ära jooksnud. Roheline on jällegi jube kuid pressin läbi. Tee peale jõudes on plaan selle lõpuni joosta ning sealt punktini. Nii tuli ka tegelikuses.

12-13 Kiiresti karjääri, sealt alla ning mööda raiesmiku äär punktini.

13-14 Mööda teed, tuim tirimine, mingi vanamees jookseb hullu tempoga mööda.

14-F Saan vanamehe uuesti kätte ning surun temast ka mööda.

Saigi suur seiklus läbi. Läks isegi õnnelikult. Finišis sain teada, et võitsin hõbeda. Elu happy, 9 sekundiline kaotus Kennyle ei omanud enam mingisugust tähendust. Naudingut lisas veel ujumine Mooste järves julmalt sooja veega.

Koprakarikas.........seiklus, vead, ekslemine, kõndimine..........jne

Võistlus oli päääris huvitaval maastikul. Rohelised olid ikka mõnusad. Täie raha eest ikkagi ju.
Võistlus kujunes minul ikka parajalt matkamiseks, seda eriti teisel päeval. Seal oli ikka seiklust palju. Midagi pikalt ei viitsi kirjutada. Parem panen lingi, kus saab näha minu kolmanda päeva liikumisteed. See päev läks koha poolest kõige paremini, kuid viga tuli ikkagi umbes kuue minuti jagu. :) Esimene päev oli kah tsiki-briki, kuid jällegi üks viga rikkus kogu jooksu ära.
Kolme päeva summas siis kümnes, oeeeeee, kuidagi taga, aga mis parata, teised ikka nii tangid

Link siis siin: http://www.lsf.ee/Tulemused/RG/cgi-bin/reitti.cgi?act=map&id=63&kieli=
Seal siis H16A ja Mina :D

Eestikatest tuleb kindlasti pikem jutt...


Aaaa jah Krootuse sprint tuli kah enam-vähem. Vähemalt pulli sai. Koht:4, Võitis Raivo lõunamaalt

Teisipäevak Piigastes

Järjekorras kolmeteistkümnes teisipäevak toimus Piigastes, samal maastikul, kus eelmine aasta oli Koprakarikas.

Bussiga sinna sõites suutis Tomson mind juba hirmutada oma jutuga, et sellises metsas on kindlasti karud. Ega peale sellist juttu eriti jooksma küll ei kippunud. Seetõttu metsas lootsin iga heli järel, et see EI oleks mingi elukas ning ma pääseks siit enam-vähem terve nahaga. Õnneks ka pääsesin.

Rada ise oli huvitav, 6.2 km pikk ning 17 punni. Tiirutamist oli seega üksjagu. Võssi oli nii, et tapab. Plaanis oli rada üldjoontes ilma vigadeta läbida, tuleb siis selleks seista niipalju, kui tuleb. Postile lootsin ka ära teha :P Kahjuks suutsin ikka ühe punktiga seigelda nii umbes kaks ja pool minutit. Juhtub.

S-1 Lihtne. Vasakult poolt sood, nurk maha, üle tee ja punkti. Korras nagu Norras

1-2 Kaduva raja peale. sealt mööda suure teeni, aukude kõrvalt mööda, üle tee ja punkt. OK

2-3 Lühietapp. Mööda nõlva, läbi orvandi ja nina peale. Arvan, et olen liiga madalal ning ronin ülesse. Ei siiski, peab olema allpool. Turnin alla tagasi ning seal ta ongi. Nii palju siis puhtast jooksust.

3-4 Mööda orvandid, raiesmiku äärt pidi tee peale, sealt kuni sihini ning mööda seda punkti.

4-5 Üle kildine jurakas. No ega`s siis midagi-ajama. Alguse jooksen suht ringi. Üle lageda ja siis hakkab peale. Metsa, lagedale, metsa, lagedale, metsa. Lõpuks leian õige teeotsa ülesse ning mööda raiesmiku äärt punktini. Tore

5-6 Müstika. Jooksen punktist välja peaaegu, et rahuldavas suunas, jõuan sihini. Tundus, et juba raiesmiku äär. Ei, ei saa olla. Kahtlane. Keegi ragistab- äkki saab abi küsida... :) Oh, Raido

"Kuule, kus me oleme?", "Selle sihi peal loomulikult!" No selge.

Pärast seda jama ja seismise jõuan üle kivide ja kändude ka punktini välja.

6-9 Lühietapid. Läbin ilma suuremate vigadeta, kuid kindlasti oleks kõvasti kiiremini ka saanud.

9-10 Lebo, tee pääle, mööda seda kuni kaduva rajani ja sealt läbi lohu ja orvandi punktini.

10-11 Tagasijooks. Lihtne

11-12 Valin suurema ringijooksu variandi, kuid vähemalt pole nii palju nõgeseid. Loen täpselt kõik välja. Punkt on seal, kus peab.

12-13 ehk punkt numbriga 53 kuni punkt numbriga 56. Midagi erilist ei teinud. Kütsin läbi rohelise tee peale, mööda seda kaarega punkti piirkonda ning sealt üle mäe punkti. Enne punkti on sääne vaarika ja nõgese väli, et kohe on ikka. Julmalt.

Etapid 14-17 mööduvad rahulikult, kui välja arvata viga viimasesse punkti. Mark hakkab juba vaikselt. Vähemalt finšisirge tirin enda kohta kiiresti. Aeg 56:36. Rene käest sain ikka kahe minsaga lakki. Arvestades seda, et see kuu jooksukilometraaž just hiilgav ei ole, pole ka mõtet mingit lennukit mängida. Ehk kunagi hiljem.

EMV RO 2007

See aasta toimusid eestikad mere ääres - Haapsalus. Sai kah ennast kirja pandud. Oligi käes juuli eelviimane nädalavahetus ning võistlused koputasid uksele. Põlvast asusime teele juba reede õhtul, et ennast normilt välja puhata. Mingil määral see ka õnnestus.

Lühirada. Suuremad lootused olid just sellel distantsil ning tegelikuses saiogi seal kõige parem koht välja sõidetud.

Mõni sõna siis võistlusest kah:

1. KP-kaart kätte ning pilk rajale. Midagi hullu ei ole - sõidetav. Juba kõlavad piiksud ning asun teele. Kiiresti asfaldile, üle suure ristmiku, leian teeotsa enam-vähem üles ning keeran metsa. Lootuses, et punkt niisma sülle kukub, kaarti ei vaata. Tegelikuses jällegi nii see ei ole ning punkti pole. Jään seisma, tiirutan, kui märkan, et mingi mees kükitab eespool. Ju siis korraldaja. Lootuses, et punkt ka seal on, sõidan sinna. Oligi. Vedas. Viga u45s

2. KP Pikem etapp, teekond varem valmis mõeldud, hakkan ajama. Kõik klapib, parim etapiaeg.

3. KP-kiiresti minema, altpoolt viadukti tänavale, maja juurest keeran ära ning juba punkt paistab. Järgmine lihtne, kaotus praktiliselt olematu. 5-8. KP Kiired etapid tänavatel, millest osad on ühesuunalised. Kõik sujub perfektselt, punktid on seal, kus nad olema ka peavad.

9. KP Kaarti suurt ei vaata, püüan hoida enam-vähem suunda, mis ka üldjoontes õnnestub. Ennem viimast punkti väikest teerada leida ei õnnestu ning kaotan väärtuslikke sekundeid.

Kokkuvõttes neljas. Kullast puudu 53sek, hõbedast 49sek, pronksist 48sek. Pole just kõige hõredam.

Tavarada 19,9 km 12KP.

Teisel päeval olin ma kohe esimene startija. Keegi peab ju teistel jälge sisse lükkama. Pole hulllu.

Piiks-piiks-piiks.....minema. Esimene punkt on kohe suht tehniline, kuid saan hästi kätte. Võttes punkti ära, komistan, ning kukun täie litiga maha. Fotograafidel oli muidugi nalja nabani. Endaga õnneks midagi suuremat ei juhtu, v.a. verine küünarnukk ja hammasratta jäljed jala peal.

Teise punktiga tuli esimene suurem viga rajal. Keerates tänava pealt metsa, läks tee kolmeks. Läksin kõige keskmise tee peale, mis oli ka õige, kuid millegi pärast mõtlesin, et see on vale ning sõitsin läbi metsa vasakpoolsele teerajale ning liikusin mööda seda. Sõites mööda seda, hakkas ees punkt paistma. Lähemale jõudes oli see siiski ainult marjulise punane ämber...Jaganud matsu välja, ümberpöörd ning tagasi sõit. Saades punkti kätte, olin ma kergelt öeldes ärritanud, seda loomulikult enda peale. Ajakaotus 2 minutit.

Kolmas punn oli pikk sõit mööda asfalti. Tulemuseks kolmas vaheaeg, ajaga 10:38. Neljas oli lihtne-sama teed tagasi ning õigest kohast ära pöörata. Loomulikult suutsin ma jälle teeotsast mööda sõita ning väikese tiiru teha.

Peale seda oli peas ainult üks mõte-ülejäänud rada sõita puhtalt. Selle mõttega alustasin ma sõitu viiendasse Kp-sse. Alguses oli kõik hästi-suure tee pealt vasakult, siis paremale ning neljas väike teeots paremale. Üks, kaks, kolm ja neli-keeran. Sõidan edasi, muutub tee järsku olematuks. Jään seisma ning püüan enda asukohta selgeks teha. See katse ainult ebaõnnestub. Sõitsin paremale, tiirutasin, jõudsin teele välja, läksin uuesti-tulutult. No oli seda ka veel vaja? Olen otsaga jälle teele jõudnud ning sõidan mööda seda edasi. Siis tuleb üks teerist, paremal väike soo. Klapib. Peab olema see. Oligi. See tiirutamine võttis aega umbkaudu neli ja pool minutit. Nüüd võiks küll ülejäänud raja puhtalt läbida.

Kuues. Tee peale, suurest ristist paremale, mööda asfalti nii kaua kui risttee ning sealt mööda väikest teerada paremale. OK. Siis esimene teeots paremale(mida ma ei näe)..ok, kõlbab ka järgmine ning punkt. Huh, seegi ilma suuremate tiirutamisteta. Jägmine jälle pikk.

Asfaldi peale, mööda tänavat suure tee peale, sealt paremale ning nii kaua kuni väike teeots keerab vasakule. Korras nagu Norras. Järgmine on kaardi pael lihtne, kui suudan JÄLLE üks teeots ennem ära keerata. Võtab isegi praegu ohkama.

Üheksas on jälle pikk, mis õnnesttub üldjoontes hästi, kui välja aravata mõttetu ringisõit eelmise punkti suunas. Oleks jälle väärtuslikku aega kokku hoidnud. Üheksandas näen ka Kristot, kes tundub ka, et ei ole rada kõige puhtamalt läbinud. Kümnendasse minnes jõuan Talle ka järgi ning üheteistkümnendase minnes olen juba eespool mina. Viimasesse valime erinevad variandid. Sellega saab Kristo ka väikese vahe sisse, mis püsib põhimõtteliselt lõpuni.

Vigu kogunes lõpuks kusagil 7-8minsa, mis ei ole just kõige parem. Aga kuna need olid minu esimesed ratta-O Eesti MV-d, võib olla rahul. Mis halvasti, see uuesti. Aga vähemalt selgus täna rajal üks fakt... ratta-o on üks kaiff ala. Vähemalt mulle tundub nii.