Eesti MV eel

Eeloleval nädalavahetusel sõidetakse Värskas eestikad. Põhiklassi võistlus läheb arvesse ka baltikate arvestusse. Stardinimekirjast vaatab vastu 50 meest, kohal on vägagi esinduslik seltskond. Et kõrget kohta saavutada, peab tegema ikka väga hea sõidu. Võtan plaani.

Plaani realiseerimiseks on vajalik hea vorm. Enda seisund on hetkel väike küsimärk, kuna peale Poola EM-i puhkasin, kuid siiski eelmiseks nv-ks Rakkes Samsung Estonian Cupi maratoniks saavutasin päris hea saiavormi. Sõit kulges päris kenasti, kuigi alguses oli jube raske. Temps oli meeletu ja pidevalt pendeldasin oma pundi viimaste seas. Siiski Emumäel hakkasin vaikselt rütmi kätte saama ja peale seda läks tunne aina paremaks ja seljad hakkasid vaikselt vastu tulema. Kohaks hüüti 90 ringis ja 20+ km minna. Kuid kahjuks päev nii hästi ei lõppenud - pidin kummipurunemise tõttu mõneks ajaks raja kõrvale jääma. Koheselt vaht sisse, korraks nagu paikas augu kinni, aga siiski ei jäänud pidama. Kuna endal muud varustust rajal kaasas polnud, pidin möödasõitvatelt võistlejatelt sisekummi küsima. Peale paari minutit kerjamist õnnestus see saada ja sain sellega nüüd õnne proovida. Panin rahulikult selle paika, kohalik tädi tõi lähedal asuvast talust mulle suure pumba ja lõin õhu uuesti sisse. Võistlus oli rikutud, aga sain edasi kihutada. Panin koheselt gaasi põhja, aga varsti avastasin, et nälg tuleb peale ja juua ka enam pole. Täitsin toidupunktis joogipudeli täis, kõht kippelt täis ja lõpuni. Proovisin Hangsrohe kilomeetrit täiega panna, aga sain aru ürituse lootusetusest, kuna terve sõidurada oli rahvast täis ja kusagilt poolenisti kraavist väga kiiresti mööda ei saanud. Jalg oli kah pehme juba. Seekord siis sedapsi. 

Jälgisin siin pingsalt jungade MM-i. Eestlastel oli paremaid ja halvemaid päevi, aga huvitav siiski. Seoses sellega arvestasin ise kokku, et olen võistelnud seitsmel juunioride maailmameistrivõistlustel. Trumpab keegi üle? :)

Aga nüüd siis eestikad. Eesmärgiks soliidselt esineda. Soovin kõigile edu ka Vuokattis!!

Esimene vasikas läheb ikka aia taha

Lühidalt kokku võttes olid Euroopa Meistrivõistlused katastroof. Nii korralduslikult, kaardid, võistluste läbiviimine, programm kui ka enda tulemused. 

Peale seda, kui saime päev ennem teada, et sprint jääb algses kohas ära, oli arvata, et see toimub majutuse lähedal ja tuleb üsna lihtne. Nii ka oli, rada oli üsnagi selge ja alustasin ise ka hästi. Poole raja peal olin veel päris kõrgel kohal, kaotasin võitjale 45-50 seki. Hakkasin eespool startijale järele jõudma, aga siis sattusin segadusse ja kaotasin raja üle kontrolli. Järgmisesse veel kaardilugemisviga ja lõpus veel palju puterdamisi. Ehk siis kui asi käest läks, siis ikka läks. Protokolli kanti 34. koht, tasuks isegi paar MK punkti. 

Lühirada oli ikka fenomenaalne. Nii kehva sõitu enda poolt pole kaua aega olnud, lisaks ei olnud ühes punktis veel märget ka. Pikalt seda põdema ei jäänud, teadsin et füüsiliselt suudan sõita küll.

Teates olin Eesti teises tiimis teine vahetus. Kristjanil avavahetus natukene ebaõnnestus ja isegi rajale saades polnud üldse enesekindel. Mida aeg edasi, seda paremaks sõit läks ja lõpuks polnudki tulemusel viga. Enda sõidu kannan plusspoolele - ei midagi erilist, aga tulenevalt sellest kaardist suutsin enam-vähem rahuldava ajaga väljuda. Põhiliselt sõitmise ringi mingisuguste põllumajandusplaanidega, millele olid lisatud RO tingmärgid. Viskaks need ahju, aga need raiped vist ei põle ka.

Pikk rada on minu jaoks alati selline loterii-allegrii. Alustasin hästi, esimesed punktid olin grupi peas. Hajutus töötas hästi ja peagi olin rajal täiesti üksi. Keerasin mingil hetkel liiga vara ära ja ootasin punkti hoopis teises kohas, kus ise olin. Tuhlasin teadmata kohas ringi väga-väga kaua, peale mida suht juba loobusin ka. Kaardivahetuses oli ikka plaan rada lõpuni sõita, aga kui teise ringi alguses tõusule keerasin, siis sain aru, et +34 leitsak on oma töö teinud, juua enam ka polnud ja koht tundus olevat juba täiesti pakistani grupis. Tulin ära, mida hiljem kahetsema hakkasin. Kuna katkestajaid oli niivõrd palju, siis oleks isegi MK punkte ehk saanud. Tagantjärgi olen mõelnud, et kuna minu esimene ring oli kiire, siis arvasin, et tänu suurele veale olen juba viimasti hulgas. Reaalsus oli aga selline, et vigu panid kõik ja mitte vähe. Kes teab, kui oleks kauem seal leitsakus piinelnud, siis oleks täiesti ära kusutnud, nüüd vähemalt olin elusana finišis. 

See Poola jama tuleb nüüd kiiresti ära unustada ja keskenduda ülejäänud suveks. Hooaja tähtsündmused on siiski veel tulemas. Mõned päevad olen nüüd lebotanud, nüüd peab vaikselt liigutama hakkama ja ettevalmistus MM-iks alaku! Soovin jungadele ja täiskasvanutele MM-l edu. Andke kuuma!

Pildi klõpsas Arbo

Maikuu rõõmud ja vaevad

Eesti RO Sprindikarikas Nõmmel - suurt juttu sellest ei kirjuta, esimene "start" oli ikka väga rabe, võtsin seda pigem treeninguna ja lisaks peale lõunalaagrit põetud haigus andis tunda ja fiiling oli ikka väga paha. Sõitsin ära ja lootsin et järgmine päev Mulgis on parem. Oli.

Samsung Estonian Cup Mulgi Rattamataon - Hommikul, kui Margusega Viljandi poole teele asusime, ei osanud poole mõttega ka mõelda, et võistlus midagi head võiks tuua. Pea oli hommikul paks ja korralik palaviku tunne oli. Mõtlesin siiski, et lähen proovin kasvõi matkata ja kilomeetri haaval vaadata, mis tuleb. Niimoodi talitasingi, alustasin täielikus matkatempos ja vaikselt siis hakkasin noppima. Pean tunnistama, et siiski Holstre-Polli suusaradadel oli kuidagi raske, aga üldiselt olin kiire ja lõpujoone ületasin 69., mis on parim koht üldse mis ma saavutanud olen. Loomulikult väga rahul, uue rattaga olen ka väga rahul ja kindlasti lisas see ka ekstrajõudu. Tegelikult juba selle võistlusega on üks hooaja eesmärke täidetud!

Samsung Estonian Cup Tallinna Rattamaraton - millegipärast on Kõrvemaal toimuv maraton mulle alati meeldinud, kuigi väga head tulemust pole ma seal kunagi välja sõitnud. Kahjuks see saaga ka jätkus sellel aastal. Mul oli terve nädal super enesetunne ja iga trenn mõtlesin, et oleks vaid täna maraton. Veel päev enne soojendustrenni tehes oli tunne suurepärane ja see lisas kõvasti enesekindlust. Kõrvemaale kohale jõudes vaatas vastu meeletu kõrvetav kuumus. Ilmselt see siiski minu esitusele põntsu pani ja jalg oli ikka pehme. Olin nõrk, ma küll pingutasin, aga kui ikka midagi võtta pole, siis pole. Proovisin viisakat tulemust siiski välja sõita, aga neli kohta jäi puudu. Kohaks tuli 103. Järgneval nädalal saabus mulle ilmselt hilinenud kevadväsimus ja olid väga rasked päevad. Tegin kergemad trennid ja läksin Leedu meistrikatele üsnagi ükskõikselt peale.

Leedu MV Sprint ja Middle - I päev toimus pidevas vihmasajus ja oli seetõttu väga ebameeldiv. Teadsin et tuleb üsnagi tihe radadevõrk ja võtsin seetõttu üsna rahulikult. Vähese kaardivormi tõttu väikseid apsakaid siiski tuli, aga üldjoontes tuleb rahul olla. Koht oli vist viies, eestlastest teine. Tõnis "Sprindikuningas" Erm võttis jällegi oma ja õhtul saime shampust juua!
Middle´le läksin vastu hea tundega ja algus polnudki paha. Kuigi komistasin siin ja seal, siis poole raja peal hakkas asi käest minema. Tagantjärgi on asi ikka halenaljakas - sain 2 minutit võidelda rattaga rohelises soos, otsida tähiseta komposterjaama, püüda Arbo 6 minutiga kinni ja mööduda temast rajal 4 korda, lisaks punkti komposteerides sõitis leedukas rattakinga puruks, millest ma ise kohe aru ei saanudki. Seesama kaasvõistleja hakkas mulle midagi samast punktist väljudes midagi karjuma ka, vaatasin taha, aga ei saanud aru mida ta minust tahab. Sõitsin mõne aja edasi ja vaatasin, et SI-d enam ei ole! No selge, tagasipööre ja leidsin pulga täpselt punkti juurest. Sellega sündmused veel ei lõppenud, enne lõppu leidsin metsarajalt naela ja see leidis omakorda tee minu rattarehvi, mis tegi mind jalameheks. Hea oli, et lõppu enam palju maad polnud, sain finišeerida joostes. Et siis jah, kuidagi ei tulnud asjad välja nii nagu peaks. Samas ilm oli kena ja need etapid mis ma hästi sõitsin, need olid ka konkurentsivõimelised vaheajad.

Mis edasi? Suures plaanis tuleb nüüd väike treeningtsükkel teha, paar starti ja siis Poola EM-il midagi tulemuseks ära vormida!

Salou camp 2013

Nonii, 2 nädalat laagrit Hispaanias möödus päris kiiresti. Ilm oli kokkuvõttes väga hea, kuigi 2 esimest päeva oli pilvine ja vist tuli isegi paar tiba vihma. Aga muidu oli täis suvi ja ratturipäevitus on täitsa olemas!
Ma polnud varem nii pikalt laagris olnud ja ei olnud teinud ka nii pikki trenne kui nende 2 nädala jooksul tehti. Lõpus tundsin ennast väga väsinuna ka, nagu tühjaks pigistatud sidrun. Ehk siis ilmselt võib selle laagri igati õnnestunuks lugeda.

Numbriliselt nägi asi välja nii:

• 11 trennipäeva
• 3 puhkekat
• 1105 km
• 41h trenniaega
• Pikim trenn 6h 16 min, 155 km, sh 3000m tõusu

Nüüd olen nädal aega tagasi Eestis olnud ja kõige suurem kartus on tõeks saanud. Kliimavahetus on olnud väga märgatav ja see tegi minu nõrga organismiga 1:0. Olen siin mõned päevad maadelnud palaviku ja köha/nohuga, aga no ei ole hullu, enesetunne on juba päris hea ja loodan kiiresti kosuda. Loodetavasti see suurt märki ei jäta.

Järgmine nädal saan hooaja ametlikult ka avatud. Laupäeval on kavas RO sprindikarika I etapp, ja pühapäeval kohe Samsungi hooaja avastart peale - Mulgi Rattamaraton. Jääme ootama! Dawaiii hawaiiii!!

Talv 2013

Helllouu raffas!! Pole ammu ühtegi värskendust siia keskkonda teinud. Võtan süü omaks ja parandan vea ära ka!
Proovin teha lühikokkuvõtte talvest. Mis, kus ja kui palju? Nooo suures plaanis läks talv korda, suusatada sai piisavalt, jõusaalis käisin, joosta ka lubas, väheke pallimänge ka sekka. Rattaga sõita ei saanud, paha. Spinni sai kah veitsa sekka tehtud, aeg-ajalt peab ikka meelde tuletama, mis lihastega ratast sõidetakse. Meenutades on meelde jäänud ka see, et kogu aeg on külm olnud ;D
Võrdlesin siin arve ka kõrvutatuna eelmise aastaga. Suures plaanis on mõned protsendid juures, meetreid väheke rohkem ja enesetunne ka vist parem olnud. Olin küll korduvalt tõbine, aga ühtegi suurt ärakukkumist polnud. Tegelikult üks oli, vahetult enne aastavahetust, aga ilmselt suurest hirmust sain õigel ajal jalad alla.
Eraldi peaks ära mainima seda, et olen nüüdsest ju meesteklassis ja talvel sai seda võlu ja valu juba maitsta ka. Ütleme nii, et kokkuvõttes olen rahul, eestikatel sprindis eestlastest kuues ja tavarajal seitsmes vist. Kaotusprotsendid kah midagi hullu polnud, boonusena kange sõbra Malsroosi alistamine. Pidin ära mainima, oli magus hetk. Teine päev muidugi sain nahad, seega aus 1-1 viik.
Märtsis pühkisin rattalt tolmu ära ja asusin kilomeetreid koguma. Ilmselgelt ülesanne kergete killast ei olnud, 90% ajast oli külm ja rõve. Aga motivatsiooni oli, hirmuga sõitsin enne kevadlaagrit umbestäpselt 1000km põhjaks alla.
Oleme hetkel Hispaanias Barcelona lähistel laagerdamas, ilm on viisakalt öeldes paha, aga loodame et läheb paremaks, sest mahud ootavad! A sellest ilmub juba järjejutt, luban!

Adiooooooos sõbrad!

World Cup Final Round

Eestis toimunud MK etapid olid kindlasti väga tähtsad stardid, kuigi pean tunnistama, et peale MM-i oli väga raske leida treeningutes head rütmi, kuid siiski suutsin ennast üsnagi heasse konditsiooni viia. Tunne pikal nädalavahetusel ei olnud paha ja kannatas sõita küll. 

Sprint.

See on minu jaoks ikka nii bingo loto ala, et kui läheb, siis võib ikka väga hästi minna ja kui ei tule, siis ei tule kohe üldse mitte. Räpinas nagu tuli, igati väga korralik algus MK nädalavahetusele. Siit oli hea edasi minna.

Looooooong distance.

Rada oli tõesti pikk ja isegi natukene aukartust äratav. Ma pole kunagi nii pikka RO rada sõitnud, kui mõned Bike Xdream´id välja arvata. Plaanis oli rahulikult alustada ja siis rahulikult noppida. Viga ei tohtinud teha. Aga nagu kiuste ei sujunud algus kohe üldse mitte hästi. Millegi pärast tundsin ennast jube kangelt ja kuidagi tühjana. Mõtlesin küll, et kui niimoodi jätkub, siis siit head nahka ei tule. Õnneks tunne läks paremaks ja paremaks ja lõpus juba kannatas sõita küll. Siiski absoluutselt ei saa jääda rahule oma teevalikutega, millega põrusin ikka totaalselt. Ma vist ei teinud ühtegi head teevalikut, suutsin kõik kõige aeglasemad läbi sõita. Arenemisruumi on kõvasti. Siiski olen rahul sellega, et olin terve raja üksi ja kaaskannatajatest abi polnud. Pika koht on ikka täiesti ulme, poleks ennem küll uskunud, et nii kõrgel võin lõpetada. Väga rahul! 

Mixed Relay.

Sain sõita Eesti teise tiimi ankrut. Soojendusel tundus jalg hea olevat ja vaatasin optimistlikult võistlusele. Kaotada ei olnud meil midagi, oli ainult võita ja sõita tuli nii nagu oskan ja jõuan. Pressi tulles oli ikka väga üllatav kuulda, et olen medalimängus. MK teate viimane vahetus, umbes 4-5 min lõpuni ja kolmas koht minust 5 meetrit eespool! Täiesti uskumatu, ma polnud samasuguses olukorras kunagi varem olnud. Paraku siiski tugevate konkurentide vastu seekord ei saanud, kuigi ei saa mainimata jätta, et otseselt füüsiliselt oleks võinud ikka korraliku lahingu anda, aga viimased punktid olid hästi kiired ja komposteerimine ei sujunud kõige ladusamalt. Sellegipoolest ainulaadne kogemus ja ehk järgmine aasta saab natukene paremini teha!

Lõpubankett oli aus ja igati korralik!

Ma ei saa aru, mis toimub ERR-i sporditoimetuses. Mu nimi nüüd nii raske ka ei ole ju :)

Elva piinad

Ennem Samsungi sarja viimast osavõistlust - Elva Rattamaratoni - olin natukene mures oma füüsilise konditsiooni pärast. Peale MM-i on treeningud sujunud katastroofiliselt, õigemini väga palju pole neid teinudki. Mõned hädavajalikud kilomeetrid siiski sain läbitud ja Elva maratoni hommikul tundus tunne olema hea. Ja oli ka!
Oli kohe nii, hea et üsna pea leidsin ennast nii kõrgel kohal, kus see aasta pole veel olnudki. Mõni aeg sõitsin ja kannatasin ära, aga varsti tundsin, et tempo käib siiski natukene üle jõu. Vaatasin selja taha ja paistis täielik tühjus. Kusagil metsavahelisel lõigul lasin jala natukene sirgu ja võtsin enda tempo. Kui ma oleks samamoodi jätkanud, siis ilmselt oleks täielik haamer üsna järsku saabunud. 

Ei ole lihtne leida oma rütmi peale seda, kui algusega oled üle pingutanud. Samas tosin kilomeetrit hiljem, kusagil 25. kilomeetril olin jälle omas elemendis ja kohaks karjuti kusagil natukene pealt sadat. Sobib. 

Järgnevad mõnikümmend kilomeetrit tundsin ennast hästi ja koht paranes, visalt, aga siiski. Teadsin, et raja lõpu osas tulevad seljad vastu nagu postid. Tulidki, aga selleks ajaks oli minu sõit ammu läbi. Nimelt, kusagil 55. kilomeetril tundsin järsku, et selg hakkab valu tegema. Asi läks järsku niivõrd hulluks, et sõitmisest ei tulnud enam midagi välja. Pidin võistlemisest loobuma ja tiksusun ülejaanud 18 km rahulikult lõpuni. Vaadates, mis hordid minust selle ajaga mööda sõitsid, kartsin, et olen langenud täiesti mudasse ja koht on lõpuks kolmandas sajas. Suur oli üllatus, kui see oli lõpuks 127. No mis mõttes, hea sõit oli soolas aga raam oli nõrk ja ei pidanud vastu. Järgmisena tulevad eestikad. Hooaja lõpp kujuneb väsitavaks, aga tuleb ikkagi vormis proovida püsida ja omad sõidud ära teha.