Junior MTBO Cup

Täitsa huvitav Ida-Euroopa turnee on seljataga ja olen elusalt kodus tagasi. Tõsi, järjekordselt õnnestus suveniiriks kusagilt kaasa võtta viirusepisik ja olin mitu päeva täiesti audis. Umbes 24h möödus sellises seisundis, et sellest suurt midagi ei mäleta ja enesetunne oli täiesti talumatu. Kaotasin kaalus heamitu kg, ligi 40 palavik, metsikud külmavärinad ja räige peavalu on nüüdseks juba möödanik, kuid päris nii hea ei ole, et MTBO EST-LAT liiga avavõistlusele minna. Kahju, väga ootasin just ühisstardist tavarada. Eks siis tuleb järgmist võimalust oodata. 

Aga reisist ka, 

Sõit sinna möödus seiklusrohkelt, natuke planeeritust kauem ja lisakuludega, kuid jõudsime tervelt majutusse. Model mulle isiklikult ei meeldinud jube risuste teede tõttu, kuid võistlusmaastikud olid väga  lahedad ja põnevad. Samuti mitmekülgsed. Enda tunne oli rahuldav ja ootasin juba hooaja avastarti. Esimene võistluspäev oli kohe ees ootamas- kuninglik tavarada.

Tavarada.

Olgu alustuseks mainitud, et kuna jungade stardid algasid alles peale MK starte, siis iga päev sai küllaga oodatud, samas võistlusi jälgida oli huvitav ja sai ka sõprade/konkurentidega sotsialiseeruda. Miinuspoolele jäi see, et kõht kippus tühjaks minema, eranditult iga päev hakkas peale MK lõppu vihma sadama ja eks ta ikkagi natuke väsitav oli ka lõppkokkuvõttes. Aga pole hullu.

Tavaraja stardis oli korraldajatel hetkeline segadus ja tänu sellele startisin enda minutist hiljem, suures segaduses ei teinud Checki ja seetõttu ei saanud ka alguses tulemust kirja. Kuna kohe peale finišit oli lahkumisega kiire ja tulemused netti tulid alles õhtuks, siis järgmine päev sai korraldajate juurde jutule mindud ja sain siiski tulemuse kirja. 

Tavarada iseenesest kulges ettearvatult rabedalt, tegin palju teevalikuvigu ja oli muid arusaamatusi. Lisaks üks konkreetne viga. Samas füüsise poole pealt väga hea päev, tõusu jõudsin sõita hästi ja minek oli väga okas! Tasuks kuues koht, miinimum eesmärk sai täidetud.

1. Kaskinen Kare           FIN        77.06

2. Beill Cedric               FRA       79.00

3. Arkhipov Alexander   RUS       80.54

4. Staněk Tomáš           CZE       81.08

5. Medvedev Grigory     RUS       81.23

6. Tooming Taaniel       EST       81.39

Rajad: http://www.mtbo.cz/postupy/scripts/reitti.cgi?act=map&id=19&kieli=

Lühirada.

Rada oli ülikaifff! Esimene raja kolmandik oli pidevalt allamäge ja seetõttu nõudis ülitäpset kaardilugemist.   Kahjuks sellel päeval mina kaardiga sinasõbraks ei saanud ja ebakõlasid oli päris palju, lisaks üks 2min viga ka otsa. Lisaks olin juba vahepeal peaaegu punkti vahele jätmas, kuid suutsin viimasel hetkel siiski seda viga märgata ja tagasi pöörata. Tänu sellele kujunes niigi mõrvarlik tõus veelgi pikemaks.

Samas füüsiliselt jõudsin hästi sõita, aga liiga palju aega jäi kaardilugemise taha.

1. Bogar Kryštof           CZE       40.06

2. Beill Cedric              FRA       41.56

3. Staněk Tomáš          CZE       42.45

4. Arkhipov Alexander  RUS       45.43

4. Ludvík Vojtěch         CZE       45.43

6. Medvedev Grigory    RUS       46.46

9. Tooming Taaniel      EST       48.07

Rajad: http://www.mtbo.cz/postupy/scripts/reitti.cgi?act=map&id=20&kieli=

Sprint.

Nagu alati, siis noorte stardiks hakkas padukat kallama. Õnneks sain esimese tehnilise punkti hästi kätte ja   tekkis hädavajalik rütm. Raja esimene pool oli valdavalt ülesmäge ja liigagi kiiresti sai selgeks, et täna on ras-ke. Ja oi kui raske,  siiski hakkan vaikselt nägema minut ees startinud võistlejat ja saan punkt-punkt haaval   vahet väiksemaks sõita. Lõpuks saan ta kätte ja siis kohe järgmisesse on  meil kohe ka erinevad valikud, minu oma oli õnneks kiirem ja rohkem teda ei näe. Siiski teen koheselt allamäge etappidel ka kaks 30 sek viga ja need lõpuks mind  parimast lahutavadki.  Sellegipoolest võib öelda, et olen selle kolmanda kohaga  väga rahul ja kojutulek muutus just äsja palju rõõmsamaks. 

1. Beill Cedric              FRA          25.09

2. Staněk Tomáš          CZE          25.15

3. Tooming Taaniel      EST          26.21

4. Ludvík Vojtěch         CZE          27.27

5. Medvedev Grigory    RUS          27.31

Kaarti kahjuks näidata pole.

Rogain.

Peale ametlikku võistlusprogramm oli võimalus osaleda ka 4h rattarogainil. Väga  vinge üritus, mina sõitsin koos Tõnisega. Kaart oli metsik, punkte palju, maastik ülivinge ja ilm ka, üllatus-üllatus hea. 2h30 min oli mul väga hea tunne, kuid   peale mitut rägast lõiget kaotasin täielikult rütmi ja viimase tunnni inisesin Tõnise sabas koju ära. Tasuks väga tubli teine koht, Tsehhi koondislaste järel.  Võit ei olnud kaugel, kuid seekord pidime koduväljaku meeskonna paremust tõdema. 

Tsehhid pidasid lisaks kõigele ka kõikide päevade peale kokku kõiki võistlusklasse hõlmavat punktisüsteemi, kus mul õnnestus kokkuvõttes välja mängida kuues koht. Jällegi väga rahul, nii et kokkuvõttes saab hooaja avastardid kindlasti positiivse poole peale panna.   

Laupäeval sõidan Samusungi Kõrvemaa maratoni. Täna tegin peale haiguspausi esimese trenni ja hetkel saan täheldada nõrkust. Eks siis saab kaeda, kui kiiresti maratonil raske hakkab. 

Ootusärevus

On 2. mai hommik ja kell on 7.55. Hetkel peaksime olema juba Tsehhi poole teele, kuid koondise esinumbrid on hommikul uimased ja oleme jäänud graafikust maha. Pole hullu, varasemad kogemused on näidanud, et autoga sõita oskab ratta-o koondis peaaegu sama hästi kui rattaga. Kasutan hetke kasulikult ja teen kiiresti ühe blogipostituse.

Aga jah, lõpuks ometi on kohe-kohe ees ootamas hooaja ühed tähtsamad võistlused ka mulle- Junior MTBO Cup. Hetke peaküsimus on selles, mis seisus ma ise olen? Kas olen konkurentsivõimeline? Juba mõne päeva pärast on see näha, kuid kevad pole armuline olnud ja seni on minek raske olnud. Hetkeks olen teinud 2 starti, mõlemad puhtad maastikurattavõistlused. Tulemused olid mittemidagiütlevad, siiski pigem rohkem positiivsema poole peal. 

Aprillis olen veel osalenud Teletorni Trepijooksul (väga fun üritus vahelduseks) ja käisin aitamas Xdreami korraldamas. Kindlasti on probleemne kaardivorm, sest kevad oli küllaltki pikk ja väga palju pole saanud kaardiga sõita. Siiski mõned trennid olen ka Tallinnas läbi viinud ja kaardid allpool eksponeerimiseks. 

Igatahes Tsehhis on ees ootamas tõsised maastikud ja toredad päevad, kus näeb jällegi vanu ja uusi konkurente ja tehtud ettevalmistus ootab realiseerimist. Loodan pea külmana hoida ja oma kohad välja sõita!

Aprill

Nonii, sellised aprillinaljad võiks nüüd lõppeda ja tore oleks, kui selleks korraks lumega kõik oleks. Oli tore, järgmise korrani!

Märts möödus vaikselt. Üldjoontes järgisin põhimõtet, et pigem natukene vähem kui liiga palju. Kuu alguses olin Ukraina järelmõjude all, siis sai natukene suusatada, nii ja naa märketeade ning 12 märts oli see päev, kui sain esimest korda rattaga välja. Finally, väga meeldis! Hea kodune tunne tuli koheselt, kuigi esimeste trennide raskust oli kontides tunda. Tõele au andes peab märkima, et millegipärast see kevad pole veel sellist head tunnet leidnud, mis eelmine aasta oli. Noh aega on ka veel, praegu alles aprilli algus. Siiski lootsin natukene mõnusamat enesetunnet, aga jonni ei jäta ja kilomeetreid tuleb koguda.

Märtsis päris 50 tundi täis ei saanud, palju puudu ka ei jäänud. Kõige märjemates unenägudes unistasin, et suudan 1000 km märtsis täis sõita, kuid ilmselt oli liiga optimistlik prognoos. Alustasin ju ratta treeninguid poole kuu pealt ja ilm tihtipeale ka sõbrakätt ei ulatanud. Küll oli paduvihm, küll sadas lund ja siis jäälegi rahet ja eiteamidaveel. Kui järgmisel aasta sporti veel tõsisemalt teen, siis tuleb kindlasti soojemasse kliimasse laagerdama minna. Seni on see erinevate tegurite koosmõjuna ära jäänud.

Täpselt kuu aja pärast on Prahas juba hooaja tõsisem start ning selleks tuleb enast saada konkurentsivõimelisse konditsiooni. Teades-tundes ennast, siis lihtne see ülesanne olema ei saa, kuid proovin aprillis korralikult valmistuda ja Junior MTBO Cup-il juba löögihoos olla.

Nonii, hetkel side lõpp!

Ebaõnne sõdurina Ukrainas

Eelmise hooaja lõpus tekkis plaan, et kuna järgmine aasta on minu viimane juunioride aasta, siis miks mitte proovida jällegi tõsisemalt suusaorienteerumist avastada. Plaanid tehtud, läbirääkimised peetud ja sain hakata hooajaks valmistuma. Ma ei ole küll suusatamist juba aastaid tõsiselt võtnud, kuid talvel on ikka see olnud üks põhilisi treeningvorme, seega päris ära pole seda ala unustanud ja olin lootusrikas. Novembris sõitsin rulle, detsembri keskpaigast sai juba Otepääl kunstlumel meetreid mõõta ja jaanuaris käisin korra polaarjoone taga kah. Tõsi, sinna vahepeale mahtus läbi aegade tõsiseim talvine haigusperiood, mis kestis ligi kolm nädalat ja ilmselt paljuski tänu sellele kogu potensiaali ei saanudki realiseerida. Kahju, aga karm tõde!

Siiski pead norgu ei lasknud ja ootasin Ukrainasse minekut suure huviga. Tahtmist oli, MM-i eelne nädal paistis olevat juba päris hea olevat ja olin lootusrikas. Ette rutates võib öelda, et ilmselt oligi kõige parim minek mul hoopis nädal enne talve haripunkti, suts peale eestikaid ja enam-vähem täpselt enne ärasõitu...Tegin veel kaardiga trenni ja minek oli meeldivalt kiiduväärt.

Kuid siis hakkas juhtuma. Päev enne äraminekut väljas toimetades juhtus väike õnnetus. Nimelt läks küüne alt puutükk sõrme.. u 2 cm pikkune, mida koduste vahenditega kätte ei saanudki. Laksasin siis traumapunkti, kus alguses susiti tükk aega, aga pigem tehti asi hullemaks. Siis otsustati teha tuimestus, torgates süstla samamoodi küüne alt sõrme sisse :) See oli natuke liiast ja pilt hakkas virvendama. Õnneks seda ei mäleta, kuidas see monstrument sealt kätte saadi, aga mälestuseks sain tüki tammepuust endale koju kaasa. Trennid, värgid-särgid unustasin ära, proovisin järgmine päev asjad kokku saada ja Ukraina bussi peale jõuda. Õnnestus!

Model:

Ei midagi erilist, lund vähe, täitsa tavaline tunne.

Sprint:

Algus ok, natuke koperdan, kaotan siin-seal mõned sekundid, suure tõusu elan üle, kuid siis...loen ennast kaardi peal ette ja olen täiesti kadunud. Kuna maastikuosa on täiesti samasugune ja ennast paika ei saa, olen täiesti lost. Ei ole võimalik!!! Mitte midagi ei saa aru, lõpuks saan ennast täiesti x-kohas paika ja esimene MM-i start on korstnas. Äärmiselt kurb meel, kuna kaotasin lisaks kõigele ka portsu enesekindlust. Korraldajad pole küll suutnud SI-aegasid välja tuua, aga usun, et liikusin üsna korralikult. Koht oli vist 50.

Lühirada:

Füüsiliselt räme raske, lisaks olen liiga ettevaatlik ja teen mõned pisivead. Esimeste startijatele kohaselt saan teistele mõnuga lõikeid sisse sõita. Libisemisolud on metsavahel küll väga rasked, aga tunnen, et suusk on kohe eriliselt kinni. Kohaks saan 34. Oma kümme kohta eespool oleks olnud täiesti reaalne eesmärk, kahjuks sellel päeval olin ikka suhteliselt mannetu. Kaart ka:

Puhkepäeval väike sörk, ring linnapeal ja lebo.

Teade:

Et enda elu natuke põnevamaks teha, tuli mul 10 min enne starti suusakepi käepide otsast lahti. Võtsin kõll varukepi, kuid see oli natsa lühem ja väikse kulbiga. Ikka juhtub, suurt numbrit sellest ei teinud. Sõitsin juba traditsiooniks saanud esimest vahetust ning plaan oli hammastega lähikonkurentidest kinni hoida. Esimese punkti saingi hästi kätte, olin vist 3-4 kuid järgmine laskumine nurjas järgneva võistluse. Kitsal ja järsul laskumisel jäin üks suusk lahtise lume sisse kinni ja külili ma olingi. See selleks, taganttulija sõitis minust küll pmst üle, aga mis kõige hullem, olin murdnud suusa pooleks. Esimene mõte oli, et mis ma nüüd teen, see pole ju võimalik. Natuke siledat ja järgmise ülikarmi tõusu küll suusatasin/komberdasin kuidagi abitult, ootasin seejärel Eesti teise võistkonna järele ja sain uue suusa. Vahepealne seiklus oli mootori nii punasesse ajanud, et järgnev võistlus oli ikka uskumatu pingutus. Lisaks sellele, et füüsiliselt ei olnud parim päev, olin ikka selle kammajaa tõttu nii piirajas, et hoia ja keela. Kaotasin meeletult aega, kuid võitlesin lõpuni. Kokkuvõttes ei jäänudki tiimil diplomikohast palju puudu.

Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel üks Rossignol X-uim üle, siis võib märku anda!

Tavarada:

Tänu ilmastikutingimustele tõotas tulla päris karm tavarada. Kuid tegelikult ei olnud hullu midagi, täitsa sõidetav! Jungadel oli 2 kaardivahetust. I ring läks enam-vähem, kuid II ringil purunes kepp ja seetõttu suure osa ringist lihtsalt jooksin. Olin juba täiesti trenni peale üle minemas, aga sellegipoolest kolmanda ringi ikkagi pingutasin kenasti lõpuni, alistades veel finišiheitluses 2 kaasvõitlejat. Kuna olin kindel, et olen täiesti võistlejaterivi taga, siis seda suurem oli üllatus, kui sain teada, et lõpetasin 36dana. Täiesti uskumatu, arvestades veel näiteks seda, et kuna olin varustusealasse stardieelse kiirustamise tulemusena unustanud viia varukepi, siis pidin võistluse ajal käima autoparklas bussis ja kotist endale uue kepi võtma :) Samal ajal kell tiksub ja teised kimavad metsas...Einoh, see tegi tuju isegi paremaks, sain vähemalt enesekindluse tagasi.

Bankett:

Täitsa tore :) Sai natuke süüa, natuke rohkem juua, mõned tutvused, ja ühte-teist veel :) Jube kahju, et kräu enneolematult vara läbi sai, hoog oli just üleval.

Koju jõudes ja järgmine päev ärgates olin hädas järgmise hädaga. Kõhus keeras ja tunne oli pahapaha. Järgmine päev oli seis hullem ja eile täitsa hullumajapuhvet. Täna on juba hulka parem ja eluvaim tagasi sees. Ei tea kas Ukraina saatis omad järelmõjud või mis too häda nüüd jälle oli. Tahaks nüüd loota, et probleemid lõpetavad minu kimbutamise ja saan juba niiiiii kauaoodatud suviseks hooajaks ettevalmistusega alustada. Olge tublid!

Talv jätkub

Peale Soomes käiku võtsin mõnda aega rahulikult, korralik külmalaine tõmbas ka oma piduri ja nõnda käisin üsna palju pallitrennides. Vahelduseks väga tore, annab just emotsionaalselt väga palju juurde.

EMV SO läks väga imelikult. Kui esimene päev oli ikka totaalne läbikukkumine, siis tavarajal oli tunne juba parem. Siiski-siiski tegin omad lollused ära, mis tipnes teise ringi alguses ühendusjoonte ristide segi ajamisega ja vale pidi sõitmisega - loll mis loll :) Noh, mis seal ikka. Kõvasti andis tunda ka see, et see oli olude kiuste mul alles talvel esimene start. Jah, esimene, nii halb kui see ka ei kõla. Rõõmustav on see, et vähemalt tervise olen hetkel korda saanud ja enesetunne on jälle inimlik. Gut!

Järgmine nädal algab jungade suusa-o MM, tore! Tegin täna kontrolltreeningu Pirital:

2*7.2 km

Aeg: 44.57

Libisemine: Keskmine või pigem hea

Enesetunne: OK

Siit saab edasi minna.

Polaarjoone taga

Väike treeningcamp Levil üldjoontes õnnestus hästi. Uued rajad ja tundmatu maastik andsid hea emotsiooni ja motivatsiooni oli trenni teha ja suusatamist nautida. Natuke paha oli see, et tsipa külm oli, kõige soojem hetk oligi kusagil -15 peal, üldjuhul pidi sellest veel kargema ilmaga leppima. Mulle see väga kontimööda pole, sest väga külm ja ülikuum ilm pole kunagi sobinud. Natuke võimendas külmakraade ka vali tuul, õnneks metsa vahel oli hea mõnus kahida. Pisut murelikuks tegi enda halb enesetunne, mis vahelduva eduga oli terve Levil oleku aja. Ilmselgelt on jaanuari nadi algus oma tugeva jälje jätnud ja uuesti hea hoo saavutamine võtab pisut aega. Usun, et paar kergemat päeva peaks jällegi parema tunda tagasi tooma. Eks näis, hope the best!

5 laagripäeva, 10 trenni; 200km; 17h – selline harju keskmine, aga nagu ütleb hea sõber Lauri Malsroos – „Meeldis!“

Tänane kolmapäevane trenn Intsikurmus: Liigne Kangutamine.

Talve I pool

Lumi lasi ennast küll kaua oodata, aga detsember möödus hästi. Sai Otepääl suusatamas käidud, rulle sõidetud ja nii mõndagi veel. Kopra laager enne aastavahetust läks ka väga edukalt ja läksin vastu uuele aastale lootusrikkalt.

Paraku aasta 2012 on siiamaani kulgenud mõne erandiga kohutavalt. Alates 2. jaanuarist on spordisõbra kõige tähtsam vara-tervis kõvasti probleeme valmistanud. Kuni praeguseni on olnud kõigest mõni üksik päev, kus ma olen ennast tundnud hästi, aga üldjuhul järgmine hommik on jällegi pahapaha. Hetkel on enesetunne normaliseerunud ja saan polaarjoone taga Levil mõnuga suusatada. Hetkel on küll jõuga natukene nigelavõitu, aga siinne loodus, lumi ja miljöö on lihtsalt super. Seega ennast täiesti maha kanda ei taha, kuigi peale üsnagi edukat detsembrit on vormikõver pigem langustrendi näidanud. Sellel talvel olen rohkem mõelnud ka suusa-o peale ja tähtsamad võistlused on veel tulemas, kus tahan kindlasti konkurentsivõimeline olla. Nii et loodetavasti hakkab läbi aegade üks kehvemini alanud talv positiivsemaid joone ilmutama.