Startisin numbriga 289. Trügisin, vajutasin, trügisin, vajutasin.
10. kilomeeter - koht 160. Sobiv grupp, kus rahulikult loksuda, et siis maratoni teisel poolel kohta jõudsalt parandada - olemas. Jõuvarud - olemas. Jook, geelid - alles. Motivatsioon - laes. Rasked tõusud - tulemas. Taktika - peas. Konkurendid, kellele selga näidata - ees.
15. kilomeeter - koht 200. Sobiv grupp, kus rahulikult loksuda, et siis maratoni teisel poolel kohta jõudsalt parandada - kaugel ees. Jõuvarud - ümmargune null. Jook, geelid - otsas. Motivatsioon - langeb kiiresti. Rasked tõusud - ikka veel tulemas. Taktika - milleks? Konkurendid, kellele selga näidata - veelgi kaugemal ees.
Mis juhtus? Jään vastuse võlgu...
Lõppu jõudsin 295. kohaga
Kõik oli nii nagu olema pidi, lihtsalt 15 minutiga muutus kõik hea õudusunenäoks. Jõud kadus hetkega. Liiga kiire algus? - kindel ei, sõitsin pideva varuga, pigem enesetunne kogu aeg paranes, sain hea rütmi kätte. Sõitsin raja lõpuni, aga isegi trennitempoga oli kohati raske.
Huvitav oli veel see, et lisaks jõuetusele oli veel sada häda - jalad surid täiesti ära, pärast oli raskusi, et inimese kombel kõndida, tohutu seljavalu, käed kiskusid krampi, peavalu.
Sellist jama on raske kommenteerida.