MM läheneb

Peale Otepää laagrit järgnes peale ühte puhkepäeva Läti meistrikad. Maastik oli päris tõsine ja rajad head. Enda sõidud head ei olnud, pingutasin küll, aga väsimus oli kontides ja eks see pärssis omakorda mõtlemiskiirust ka. Sprindis tegin minutise tsirkuse ja sama aeg jäi mind võitjast lahutama ka. Teine päev lühirajal möödus umbes samas võtmes, ma ei olnud nii kiire kui oleks tahtnud ja lisaks tegin vigu. Muidu vast polekski väga hull olnud, aga ühe lõikega hävisin kohutavad 2,5 min, lihtsalt jäin täiesti kinni. Aga need olid väga vajalikud stardid enne MM-i, maastik sarnane ja rajad tasemel. 

Peale lõunanaabrite külastamist sai mõneks päevaks natukene puhata, et ennast välja puhata ja vaikselt vormi koguma hakata. Tegin mõned spetsiiflised trennid ja oli aeg siirduda järgmisesse camp-i MM-i ametlikele treeningmaastikele. Sinna juurde kuulus veel MTBO sprindikarika III osavõistlus. Igati korralikud trennid, lisaks saavutasin oma eesmärgi nädal aega enne tähtsaid starte ennast korralikult tühjaks sõita.
Siiski päris kõike planeeritut ellu viia ei õnnestunud, esmaspäeval saime sõita ainult ühe trenni kahe asemel, kuna mul "õnnestus" pool päeva veeta dopingukontrollis. See oli omaette seiklus, mida saab aastate pärast meenutada.

Lisaks juhtus veel üks vahejuhtum, kui ratta carbonist raam arvas heaks puruneda, seda lausa kahest kohast. Õnneks oli mul õnne ja tänu Veloplusi kiirele tegutsemisele sain oma ratta tagasi uue raamiga, milleks on lausa 2014. aastal müügile tulev isend. Tänud!

Nüüd on kõik vajalik töö tehtud ja ma arvan, et hästi tehtud. On aeg see tulemuseks vormida ja nautida koduseid tiitlivõistlusi! Pöidlaid paluks!!!

Otepää lainel

Kõigepealt kahisin Otepääl Samsungi maratoni. Ütleme nii, et hooaja vormipõhi ja superhea algus, mille järel olin väga kõrgel kohal, käisid mulle üle jõu ja kukkumine oli valus. Aga rada mulle meeldis, hea minekuga oleks võinud seal mõnuga kimada. Ehk siis juba neljas SEC, mis mul see hooaeg ebaõnnestus. No kuidagi ei saa sõidetud, iga kord on mingi jama. Aga Jõulumäel saab peale MM-i veel korra proovida, seal jällegi tore rada ootamas.

Peale seda tiksusin nädala Tallinnas, sai väheke ennast tuulutatud ja akusid laetud, oli tore. Järgnevalt ootas ees uus külastus Otepääle, sedapuhku laager Nüpli järve ääres alloleval villas:

Seltskond oli 5-liikmeline: Kristjan, Katrin, Veiko ja murdmaa tulevikulootus Rahel. Seltskond oli tore, elamine awesome ja trenni tegime ka mõnuga. Treenisin koos Kristjaniga ja eesmärgiks oli sõita niipalju bike´ga kui võimalik. Ma usun, et täitsime oma eesmärgi ära küll ja need päevad läksid täiega asja ette. Kilomeetreid kogunes visalt, sest võtsime mõnuga tõusu ja nikerdasime singeleid. Sai ka korra teiskarit rattaga külastatud, et natuke kaardipoolt meeles hoida. Kokkuvõtteks trennid olid päris väsitavad, sest ilmad olid päris soojad, maastik mägine ning programm tihe. 

Nüüd ühe päeva puhkasin ja nädalavahetus Läti meistrikad. No sealt ei oska vabsee mitte midagi oodata, tuleb mis tuleb. Selge on see, et väsimus on veel kontides ja kaardipool ka kindlasti midagi märkimisväärselt head pole. Aga need on väga vajalikud stardid, et MM-iks oma vormi paremaks lihvida. Two weeks to go!! 

Eesti MV 2013

Lühirada: THE LEGS

Sain päris kaua päikese käes praadida, enne kui minu stardikord kätte jõudis. Mõned liitrid külma vett kaela ja tuli kihutama hakata. Sõna otseses mõttes kihutama, sest rada oli väga kiire ja iga eksimus maksis palju aega. Sellised rajad sobivad mulle, ja kuigi ma tegin siin-seal suuremaid ja väiksemaid näpukaid, siis üldjoontes sain hakkama. Finišis oli hõbemedal ehk isegi väike üllatus, sest kartsin, et need eksimused on liialt aega röövinud, aga kuna minek oli päris okas, siis kokkuvõttes päeva neljas aeg, aga mis kõige tähtsam - Eesti MV II koht, ja kohe esimesel täiskasvanute aastal ja esimesel stardil! Sellega oli juba nädalavahetus korda läinud ja kõik mis veel lisaks tuleb, on puhas boonus. Head jalad päästsid mind!

Tavarada: PIDEV VÕITLUS

Soojendust tegema hakates sain koheselt aru, et jalg on pehme. Seda, mida ma juba lühirajal kartsin, et minu saiavorm võib iga hetk ära lõppeda, tundus nüüd tõeks saavat. Siiski kui stardipiiksud kõlavad, läheb nii või naa võitluseks, vahet pole siis kui kehv see enesetunne on. Sellegipoolest alguse võtsin vähe rahulikumalt, et jõudu kokku hoida ja ühtlaselt sõita. Raja esimese kolmandiku edenesin päris edukalt, aga kusagil tunni peal tekkis ühel hetkel ikka väga raske hetk, ja juua ka enam polnud ning joogipunktini oli veel tükk aega minna. Sinna lisaks veel paha teevalik, järgnevalt selge viga ja siis krambid rabast läbi minekul - aiiiii kui paha moment. Pidasin endale maha korraliku motivatsioonikõne, et ei murdu nüüd, uuesti püsti ja gaas põhja, kõigil on raske, midagi pole veel kaotatud, võta ennast kokku ja full gas lõpuni! Vaatepunktis ergutati kõvasti, sain uue joogipudeli, mille ühe klõmakaga ära tühjendasin ja raja lõpuni ei jäänud enam palju, ehk täis keskendumine nüüd! Lõpukaare tegin korralikult, mõnes kohas natukene ettevaatlikumalt ja siis täiega lõpuni. Finišeerides öeldi, et olen Eesti meister.. Tõnis oli pidanud aega kulutama ja ratast remontima, ning taganttulijad kaotavad selgelt. No ei ole üldse paha, ei oleks sellist nädalavahetust küll osanud oodata.

Ja see ei ole veel kõik! (kõlab juba nagu topshopi reklaam) Balti MV arvestuses olin saavutanud kahe päeva summas kolmanda koha! Ehk kaks sõitu ja sain maitsta kõiksugu läikega medaleid. 

Ütleme nii, et ei hakanud meesteklassi uksele koputama - lõin selle kohe maha :) Tegelikult ei tarvitse mul siin nii õhku täis minna, Lauri ei saanud ju kahjuks üldse tulla ja Tõnise tulemust mõjutas tehnika purunemine. Aga noh, sinna ei saanud ma midagi parata ja tegin oma sõidud ära.

Kuidas nüüd edasi? Nagu karta oli, siis eestikate väsimus lõi järgmine päev välja ja korralikult sült on olla küll. Teisipäevakul Taevaskojas olin rajameister ja see veel väsitas omakorda, nii et nüüd tuleb rahulikumalt jälle treeningtsükliga peale hakata. Plaanis on Otepää SEC, Läti meistrikad, laager veelkord Otepääl, laager MM-i treeningmaastikel, Eesti RO Sprindicup ja ehk midagi veel. Ees on ootamas huvitavad ajad ja eesmärgiks hea vorm MM-il, kui koondisesse ikka pääsen. Seniks peatse kuulmiseni!

Eesti MV eel

Eeloleval nädalavahetusel sõidetakse Värskas eestikad. Põhiklassi võistlus läheb arvesse ka baltikate arvestusse. Stardinimekirjast vaatab vastu 50 meest, kohal on vägagi esinduslik seltskond. Et kõrget kohta saavutada, peab tegema ikka väga hea sõidu. Võtan plaani.

Plaani realiseerimiseks on vajalik hea vorm. Enda seisund on hetkel väike küsimärk, kuna peale Poola EM-i puhkasin, kuid siiski eelmiseks nv-ks Rakkes Samsung Estonian Cupi maratoniks saavutasin päris hea saiavormi. Sõit kulges päris kenasti, kuigi alguses oli jube raske. Temps oli meeletu ja pidevalt pendeldasin oma pundi viimaste seas. Siiski Emumäel hakkasin vaikselt rütmi kätte saama ja peale seda läks tunne aina paremaks ja seljad hakkasid vaikselt vastu tulema. Kohaks hüüti 90 ringis ja 20+ km minna. Kuid kahjuks päev nii hästi ei lõppenud - pidin kummipurunemise tõttu mõneks ajaks raja kõrvale jääma. Koheselt vaht sisse, korraks nagu paikas augu kinni, aga siiski ei jäänud pidama. Kuna endal muud varustust rajal kaasas polnud, pidin möödasõitvatelt võistlejatelt sisekummi küsima. Peale paari minutit kerjamist õnnestus see saada ja sain sellega nüüd õnne proovida. Panin rahulikult selle paika, kohalik tädi tõi lähedal asuvast talust mulle suure pumba ja lõin õhu uuesti sisse. Võistlus oli rikutud, aga sain edasi kihutada. Panin koheselt gaasi põhja, aga varsti avastasin, et nälg tuleb peale ja juua ka enam pole. Täitsin toidupunktis joogipudeli täis, kõht kippelt täis ja lõpuni. Proovisin Hangsrohe kilomeetrit täiega panna, aga sain aru ürituse lootusetusest, kuna terve sõidurada oli rahvast täis ja kusagilt poolenisti kraavist väga kiiresti mööda ei saanud. Jalg oli kah pehme juba. Seekord siis sedapsi. 

Jälgisin siin pingsalt jungade MM-i. Eestlastel oli paremaid ja halvemaid päevi, aga huvitav siiski. Seoses sellega arvestasin ise kokku, et olen võistelnud seitsmel juunioride maailmameistrivõistlustel. Trumpab keegi üle? :)

Aga nüüd siis eestikad. Eesmärgiks soliidselt esineda. Soovin kõigile edu ka Vuokattis!!

Esimene vasikas läheb ikka aia taha

Lühidalt kokku võttes olid Euroopa Meistrivõistlused katastroof. Nii korralduslikult, kaardid, võistluste läbiviimine, programm kui ka enda tulemused. 

Peale seda, kui saime päev ennem teada, et sprint jääb algses kohas ära, oli arvata, et see toimub majutuse lähedal ja tuleb üsna lihtne. Nii ka oli, rada oli üsnagi selge ja alustasin ise ka hästi. Poole raja peal olin veel päris kõrgel kohal, kaotasin võitjale 45-50 seki. Hakkasin eespool startijale järele jõudma, aga siis sattusin segadusse ja kaotasin raja üle kontrolli. Järgmisesse veel kaardilugemisviga ja lõpus veel palju puterdamisi. Ehk siis kui asi käest läks, siis ikka läks. Protokolli kanti 34. koht, tasuks isegi paar MK punkti. 

Lühirada oli ikka fenomenaalne. Nii kehva sõitu enda poolt pole kaua aega olnud, lisaks ei olnud ühes punktis veel märget ka. Pikalt seda põdema ei jäänud, teadsin et füüsiliselt suudan sõita küll.

Teates olin Eesti teises tiimis teine vahetus. Kristjanil avavahetus natukene ebaõnnestus ja isegi rajale saades polnud üldse enesekindel. Mida aeg edasi, seda paremaks sõit läks ja lõpuks polnudki tulemusel viga. Enda sõidu kannan plusspoolele - ei midagi erilist, aga tulenevalt sellest kaardist suutsin enam-vähem rahuldava ajaga väljuda. Põhiliselt sõitmise ringi mingisuguste põllumajandusplaanidega, millele olid lisatud RO tingmärgid. Viskaks need ahju, aga need raiped vist ei põle ka.

Pikk rada on minu jaoks alati selline loterii-allegrii. Alustasin hästi, esimesed punktid olin grupi peas. Hajutus töötas hästi ja peagi olin rajal täiesti üksi. Keerasin mingil hetkel liiga vara ära ja ootasin punkti hoopis teises kohas, kus ise olin. Tuhlasin teadmata kohas ringi väga-väga kaua, peale mida suht juba loobusin ka. Kaardivahetuses oli ikka plaan rada lõpuni sõita, aga kui teise ringi alguses tõusule keerasin, siis sain aru, et +34 leitsak on oma töö teinud, juua enam ka polnud ja koht tundus olevat juba täiesti pakistani grupis. Tulin ära, mida hiljem kahetsema hakkasin. Kuna katkestajaid oli niivõrd palju, siis oleks isegi MK punkte ehk saanud. Tagantjärgi olen mõelnud, et kuna minu esimene ring oli kiire, siis arvasin, et tänu suurele veale olen juba viimasti hulgas. Reaalsus oli aga selline, et vigu panid kõik ja mitte vähe. Kes teab, kui oleks kauem seal leitsakus piinelnud, siis oleks täiesti ära kusutnud, nüüd vähemalt olin elusana finišis. 

See Poola jama tuleb nüüd kiiresti ära unustada ja keskenduda ülejäänud suveks. Hooaja tähtsündmused on siiski veel tulemas. Mõned päevad olen nüüd lebotanud, nüüd peab vaikselt liigutama hakkama ja ettevalmistus MM-iks alaku! Soovin jungadele ja täiskasvanutele MM-l edu. Andke kuuma!

Pildi klõpsas Arbo

Maikuu rõõmud ja vaevad

Eesti RO Sprindikarikas Nõmmel - suurt juttu sellest ei kirjuta, esimene "start" oli ikka väga rabe, võtsin seda pigem treeninguna ja lisaks peale lõunalaagrit põetud haigus andis tunda ja fiiling oli ikka väga paha. Sõitsin ära ja lootsin et järgmine päev Mulgis on parem. Oli.

Samsung Estonian Cup Mulgi Rattamataon - Hommikul, kui Margusega Viljandi poole teele asusime, ei osanud poole mõttega ka mõelda, et võistlus midagi head võiks tuua. Pea oli hommikul paks ja korralik palaviku tunne oli. Mõtlesin siiski, et lähen proovin kasvõi matkata ja kilomeetri haaval vaadata, mis tuleb. Niimoodi talitasingi, alustasin täielikus matkatempos ja vaikselt siis hakkasin noppima. Pean tunnistama, et siiski Holstre-Polli suusaradadel oli kuidagi raske, aga üldiselt olin kiire ja lõpujoone ületasin 69., mis on parim koht üldse mis ma saavutanud olen. Loomulikult väga rahul, uue rattaga olen ka väga rahul ja kindlasti lisas see ka ekstrajõudu. Tegelikult juba selle võistlusega on üks hooaja eesmärke täidetud!

Samsung Estonian Cup Tallinna Rattamaraton - millegipärast on Kõrvemaal toimuv maraton mulle alati meeldinud, kuigi väga head tulemust pole ma seal kunagi välja sõitnud. Kahjuks see saaga ka jätkus sellel aastal. Mul oli terve nädal super enesetunne ja iga trenn mõtlesin, et oleks vaid täna maraton. Veel päev enne soojendustrenni tehes oli tunne suurepärane ja see lisas kõvasti enesekindlust. Kõrvemaale kohale jõudes vaatas vastu meeletu kõrvetav kuumus. Ilmselt see siiski minu esitusele põntsu pani ja jalg oli ikka pehme. Olin nõrk, ma küll pingutasin, aga kui ikka midagi võtta pole, siis pole. Proovisin viisakat tulemust siiski välja sõita, aga neli kohta jäi puudu. Kohaks tuli 103. Järgneval nädalal saabus mulle ilmselt hilinenud kevadväsimus ja olid väga rasked päevad. Tegin kergemad trennid ja läksin Leedu meistrikatele üsnagi ükskõikselt peale.

Leedu MV Sprint ja Middle - I päev toimus pidevas vihmasajus ja oli seetõttu väga ebameeldiv. Teadsin et tuleb üsnagi tihe radadevõrk ja võtsin seetõttu üsna rahulikult. Vähese kaardivormi tõttu väikseid apsakaid siiski tuli, aga üldjoontes tuleb rahul olla. Koht oli vist viies, eestlastest teine. Tõnis "Sprindikuningas" Erm võttis jällegi oma ja õhtul saime shampust juua!
Middle´le läksin vastu hea tundega ja algus polnudki paha. Kuigi komistasin siin ja seal, siis poole raja peal hakkas asi käest minema. Tagantjärgi on asi ikka halenaljakas - sain 2 minutit võidelda rattaga rohelises soos, otsida tähiseta komposterjaama, püüda Arbo 6 minutiga kinni ja mööduda temast rajal 4 korda, lisaks punkti komposteerides sõitis leedukas rattakinga puruks, millest ma ise kohe aru ei saanudki. Seesama kaasvõistleja hakkas mulle midagi samast punktist väljudes midagi karjuma ka, vaatasin taha, aga ei saanud aru mida ta minust tahab. Sõitsin mõne aja edasi ja vaatasin, et SI-d enam ei ole! No selge, tagasipööre ja leidsin pulga täpselt punkti juurest. Sellega sündmused veel ei lõppenud, enne lõppu leidsin metsarajalt naela ja see leidis omakorda tee minu rattarehvi, mis tegi mind jalameheks. Hea oli, et lõppu enam palju maad polnud, sain finišeerida joostes. Et siis jah, kuidagi ei tulnud asjad välja nii nagu peaks. Samas ilm oli kena ja need etapid mis ma hästi sõitsin, need olid ka konkurentsivõimelised vaheajad.

Mis edasi? Suures plaanis tuleb nüüd väike treeningtsükkel teha, paar starti ja siis Poola EM-il midagi tulemuseks ära vormida!

Salou camp 2013

Nonii, 2 nädalat laagrit Hispaanias möödus päris kiiresti. Ilm oli kokkuvõttes väga hea, kuigi 2 esimest päeva oli pilvine ja vist tuli isegi paar tiba vihma. Aga muidu oli täis suvi ja ratturipäevitus on täitsa olemas!
Ma polnud varem nii pikalt laagris olnud ja ei olnud teinud ka nii pikki trenne kui nende 2 nädala jooksul tehti. Lõpus tundsin ennast väga väsinuna ka, nagu tühjaks pigistatud sidrun. Ehk siis ilmselt võib selle laagri igati õnnestunuks lugeda.

Numbriliselt nägi asi välja nii:

• 11 trennipäeva
• 3 puhkekat
• 1105 km
• 41h trenniaega
• Pikim trenn 6h 16 min, 155 km, sh 3000m tõusu

Nüüd olen nädal aega tagasi Eestis olnud ja kõige suurem kartus on tõeks saanud. Kliimavahetus on olnud väga märgatav ja see tegi minu nõrga organismiga 1:0. Olen siin mõned päevad maadelnud palaviku ja köha/nohuga, aga no ei ole hullu, enesetunne on juba päris hea ja loodan kiiresti kosuda. Loodetavasti see suurt märki ei jäta.

Järgmine nädal saan hooaja ametlikult ka avatud. Laupäeval on kavas RO sprindikarika I etapp, ja pühapäeval kohe Samsungi hooaja avastart peale - Mulgi Rattamaraton. Jääme ootama! Dawaiii hawaiiii!!

Talv 2013

Helllouu raffas!! Pole ammu ühtegi värskendust siia keskkonda teinud. Võtan süü omaks ja parandan vea ära ka!
Proovin teha lühikokkuvõtte talvest. Mis, kus ja kui palju? Nooo suures plaanis läks talv korda, suusatada sai piisavalt, jõusaalis käisin, joosta ka lubas, väheke pallimänge ka sekka. Rattaga sõita ei saanud, paha. Spinni sai kah veitsa sekka tehtud, aeg-ajalt peab ikka meelde tuletama, mis lihastega ratast sõidetakse. Meenutades on meelde jäänud ka see, et kogu aeg on külm olnud ;D
Võrdlesin siin arve ka kõrvutatuna eelmise aastaga. Suures plaanis on mõned protsendid juures, meetreid väheke rohkem ja enesetunne ka vist parem olnud. Olin küll korduvalt tõbine, aga ühtegi suurt ärakukkumist polnud. Tegelikult üks oli, vahetult enne aastavahetust, aga ilmselt suurest hirmust sain õigel ajal jalad alla.
Eraldi peaks ära mainima seda, et olen nüüdsest ju meesteklassis ja talvel sai seda võlu ja valu juba maitsta ka. Ütleme nii, et kokkuvõttes olen rahul, eestikatel sprindis eestlastest kuues ja tavarajal seitsmes vist. Kaotusprotsendid kah midagi hullu polnud, boonusena kange sõbra Malsroosi alistamine. Pidin ära mainima, oli magus hetk. Teine päev muidugi sain nahad, seega aus 1-1 viik.
Märtsis pühkisin rattalt tolmu ära ja asusin kilomeetreid koguma. Ilmselgelt ülesanne kergete killast ei olnud, 90% ajast oli külm ja rõve. Aga motivatsiooni oli, hirmuga sõitsin enne kevadlaagrit umbestäpselt 1000km põhjaks alla.
Oleme hetkel Hispaanias Barcelona lähistel laagerdamas, ilm on viisakalt öeldes paha, aga loodame et läheb paremaks, sest mahud ootavad! A sellest ilmub juba järjejutt, luban!

Adiooooooos sõbrad!

World Cup Final Round

Eestis toimunud MK etapid olid kindlasti väga tähtsad stardid, kuigi pean tunnistama, et peale MM-i oli väga raske leida treeningutes head rütmi, kuid siiski suutsin ennast üsnagi heasse konditsiooni viia. Tunne pikal nädalavahetusel ei olnud paha ja kannatas sõita küll. 

Sprint.

See on minu jaoks ikka nii bingo loto ala, et kui läheb, siis võib ikka väga hästi minna ja kui ei tule, siis ei tule kohe üldse mitte. Räpinas nagu tuli, igati väga korralik algus MK nädalavahetusele. Siit oli hea edasi minna.

Looooooong distance.

Rada oli tõesti pikk ja isegi natukene aukartust äratav. Ma pole kunagi nii pikka RO rada sõitnud, kui mõned Bike Xdream´id välja arvata. Plaanis oli rahulikult alustada ja siis rahulikult noppida. Viga ei tohtinud teha. Aga nagu kiuste ei sujunud algus kohe üldse mitte hästi. Millegi pärast tundsin ennast jube kangelt ja kuidagi tühjana. Mõtlesin küll, et kui niimoodi jätkub, siis siit head nahka ei tule. Õnneks tunne läks paremaks ja paremaks ja lõpus juba kannatas sõita küll. Siiski absoluutselt ei saa jääda rahule oma teevalikutega, millega põrusin ikka totaalselt. Ma vist ei teinud ühtegi head teevalikut, suutsin kõik kõige aeglasemad läbi sõita. Arenemisruumi on kõvasti. Siiski olen rahul sellega, et olin terve raja üksi ja kaaskannatajatest abi polnud. Pika koht on ikka täiesti ulme, poleks ennem küll uskunud, et nii kõrgel võin lõpetada. Väga rahul! 

Mixed Relay.

Sain sõita Eesti teise tiimi ankrut. Soojendusel tundus jalg hea olevat ja vaatasin optimistlikult võistlusele. Kaotada ei olnud meil midagi, oli ainult võita ja sõita tuli nii nagu oskan ja jõuan. Pressi tulles oli ikka väga üllatav kuulda, et olen medalimängus. MK teate viimane vahetus, umbes 4-5 min lõpuni ja kolmas koht minust 5 meetrit eespool! Täiesti uskumatu, ma polnud samasuguses olukorras kunagi varem olnud. Paraku siiski tugevate konkurentide vastu seekord ei saanud, kuigi ei saa mainimata jätta, et otseselt füüsiliselt oleks võinud ikka korraliku lahingu anda, aga viimased punktid olid hästi kiired ja komposteerimine ei sujunud kõige ladusamalt. Sellegipoolest ainulaadne kogemus ja ehk järgmine aasta saab natukene paremini teha!

Lõpubankett oli aus ja igati korralik!

Ma ei saa aru, mis toimub ERR-i sporditoimetuses. Mu nimi nüüd nii raske ka ei ole ju :)

Elva piinad

Ennem Samsungi sarja viimast osavõistlust - Elva Rattamaratoni - olin natukene mures oma füüsilise konditsiooni pärast. Peale MM-i on treeningud sujunud katastroofiliselt, õigemini väga palju pole neid teinudki. Mõned hädavajalikud kilomeetrid siiski sain läbitud ja Elva maratoni hommikul tundus tunne olema hea. Ja oli ka!
Oli kohe nii, hea et üsna pea leidsin ennast nii kõrgel kohal, kus see aasta pole veel olnudki. Mõni aeg sõitsin ja kannatasin ära, aga varsti tundsin, et tempo käib siiski natukene üle jõu. Vaatasin selja taha ja paistis täielik tühjus. Kusagil metsavahelisel lõigul lasin jala natukene sirgu ja võtsin enda tempo. Kui ma oleks samamoodi jätkanud, siis ilmselt oleks täielik haamer üsna järsku saabunud. 

Ei ole lihtne leida oma rütmi peale seda, kui algusega oled üle pingutanud. Samas tosin kilomeetrit hiljem, kusagil 25. kilomeetril olin jälle omas elemendis ja kohaks karjuti kusagil natukene pealt sadat. Sobib. 

Järgnevad mõnikümmend kilomeetrit tundsin ennast hästi ja koht paranes, visalt, aga siiski. Teadsin, et raja lõpu osas tulevad seljad vastu nagu postid. Tulidki, aga selleks ajaks oli minu sõit ammu läbi. Nimelt, kusagil 55. kilomeetril tundsin järsku, et selg hakkab valu tegema. Asi läks järsku niivõrd hulluks, et sõitmisest ei tulnud enam midagi välja. Pidin võistlemisest loobuma ja tiksusun ülejaanud 18 km rahulikult lõpuni. Vaadates, mis hordid minust selle ajaga mööda sõitsid, kartsin, et olen langenud täiesti mudasse ja koht on lõpuks kolmandas sajas. Suur oli üllatus, kui see oli lõpuks 127. No mis mõttes, hea sõit oli soolas aga raam oli nõrk ja ei pidanud vastu. Järgmisena tulevad eestikad. Hooaja lõpp kujuneb väsitavaks, aga tuleb ikkagi vormis proovida püsida ja omad sõidud ära teha. 

Vaikimine hõbe, teine koht Ungaris kuld ehk lühike MM-i kokkuvõte

Nüüd on suurem möll peale MM-i maha rahunenud ja on aega teha väike kokkuvõte oma viimasest JWOC-ist. Olin seda päris kaua oodanud ja selleks tõsiselt valmistunud. Nii kahju, et jungade aastad on selleks puhuks minu jaoks läbi, aga oli väga fun aeg, mis andis tohutult uusi kogemusi ja väljakutseid. On mida meenutada.

Sprint.
No see oli selge lati alt läbi sõitmine. Suure kolinaga. Häving. Sisendasin endale, et sellel maastikul kiirustada pole vaja ja teen kindla peale. Tuleb mis tuleb. Ikkagi juba esimesse minnes lasin ennast punktikohtunikul segada lasta, siis natukene korralikult ja siis täielik fiasko. Tore on ennast valesse kohta lugeda, et siis mõned minutid saaks oma asukohta mõistatada. Selgelt tundsin ka, et see päev olin füüsiliselt nõrk, iga hingetõmme oli raske, kurk kuivas meeletult , hingamine oli meeletu pingutus. Samas ma teadsin, et järgmine päev võib seetõttu päris hea tulla. Tuli.
Sprindi koht oli vist 21 kui ei eksi. Maastik oli keeruline ja vigu tehti palju, mistõttu koht väga masendav polegi.

Lühirada.
JEEEAAAAAAAAAAAHHHHHHHHHHHHHHH!!!!! - sellega võib kokku võtta selle sõidu. Ja minu jaoks ka võidu. See oli suhteliselt maksimum, tõsi, mõned seisakud ja kõhklused olid, aga matemaatika tagantjärgi väga palju ei aita. Üldiselt täitsin oma plaani - alguses täiega, siis tõusud kannatades ja lõpp kindla peale - päris hästi ja on ikka meeletult hea tunne finišisse jõuda ja kuulda, et sa lähed parima ajaga liidriks. Aastate pikkune töö sai nüüd tasustatud. Rajal olles ma sain aru, et selline kiire sõit sobib mulle, aga medalit küll poleks osanud sel päeval oodata, sest tugevaid sõitjaid on palju ja tehniliselt ei olnud tegemist just väga raske rajaga. Natuke lisas enesekindlust sprindi hõbe, kes startis 2 min peale mind ja ma hakkasin teda vastusõitudel nägema ja silmaga hinnates sain aru, et vahe on vähenemas. Füüsiliselt tundsin ma ennast tegelikult hästi, kuigi lõpus tundsin kerget väsimust. Ikkagi väga kuum oli, tunne oli nagu saunalaval ja see avaldas oma mõju. Tulemid:
1. Krystof Bogar           Czech     41.25
2. Taaniel Tooming        Estonia   42.05
3. Grigory Medvedev    Russia     42.17
4. Marcell Horvath        Hungary  43.02
5. Chris Firman             Australia  43.22
6. Cedric Beill               France    43.35

Pikk rada.

Kuna teatepäeval sain puhata, siis pikaks rajaks olin piisavalt värske. Stardipositsioon pandi paika eelsõidu põhjal ja oli üpris soodne. Algus sujus kenasti ja vaheaegade põhjal ei liikunud ma üldse pahasti. Veerandi raja peal edestasin võitjat ligi minutiga ja olin kinni püüdmas sprindi võitjat, lühi pronksi Grigori Medvedevit. Siis keerasin lisajäljele, tegin järgmisega vea otsa ja siis kaks pikka järjestikust etappi sõitsin mõlemad ringi, kuigi oleks pidanud otse kahima. Lõpus tuli veel pisivigu ja see rong oligi läinud. Tõsiselt kahju, isegi rohkem kahju kui eelmise aasta Itaalia lühirajast, kui hõbemedali maha mängisin. See võistlus kripeldab mind siiamaani, aga see on orienteerumissport ja midagi ei ole teha.. Oleks on paha poiss. Tulemused:

1. Krystof Bogar           Czech      73.35

2. Jonas Maišelis           Lithuania  77.54

3. Vojtech Ludvik         Czech      78.02

4. Andre Haga              Finland     78.46

5. Reinis Grende           Latvia       79.09

6. Grigory Medvedev    Russia      79.17

14. Taaniel Tooming     Estonia     82.16

Rajad leiab siit: http://www.mtbo.hu/mtbwoc2012.php/routegadget

Kokkuvõte: Üldiselt tuleb ju rahule jääda, oma suure eesmärgi - medali - täitsin. Samuti pakub rahulolu see, et olin päris heas vormis ja see sisendab tulevikuks kindlust, et suudan õigel ajal hea hoo leida. Positiivse alla saan ka kanda selle, et pinge pigem aitab mind ja suudan endast rohkem anda. Ühesõnaga lahkusin oma viimaselt MM-ilt rõõmsas tujus ja selg sirgelt. Tehtud!

Avalöök on tehtud!

Tervitused Balatoni äärest. Saadan Eestisse 36 kraadisest leitsakust soojad tervitused, kuuldavasti suvesoe sinnakanti enam ei jõua.
Aga jah, tavaraja eelsõit on seljataga ja õnneks hästi. Võin öelda, et töö oli kiire ja korralik. Ühtegi üleliigset liigutust ei teinud, samas väga ei munenud ka. Mida vähem aega seal kõrbes viibida, seda parem.
Siiski omad juhtumised on juba olnud ka. Eile modelil panin niimoodi külje maha, et üks külg säärest õlani on puru. No ei ole hullu, aeg-ajalt kipitab aga loodetavasti midagi ambuteerida pole vaja.
Homme on esimene metalli jagamise päev - sprint. Ilmselgelt läheb mul seal raskeks, maastik pole just midagi mulle. Meestekoondise liidrid muidugi hõõruvad ainult käsi kokku. Lauri täna juba näitas millisest puust ta tehtud on.
Aga nüüd on vaja õnne, enesekindlust, hulga kannatust, julgust ja külma närvi. Ja siis jõudu, jõudu ja veelkord jõudu.
Hoidke siis pöidlaid ja varbaid, madjarid lubavad TV striimi, GPS jälgimist ( jungadel vist pole), onlaini ja mida kõike veel: http://www.mtbo.hu/mtbwoc2012.php/

Teel MM-ile

Nii, varstivarsti sõidame ära Ungarisse ehk selleaastane tippsündmus koputab uksele. Cool! Aeg on läinud päris kiiresti ja varsti saab teada, kas tehtud töö on õnnestunud või mitte. Seis nüüd hetkel maailma parim pole, samas midagi häbenema ka ei pea. Natukene probleemne võib olla järjekordselt ilm. Järgmiseks nädalaks lubab sinna +36!!! kraadi, samas kui meil on siin päeval 15 kraadi sooja ja vihma sajab. Paha-paha
Paar sõna ka Kalevipoja Samsung rattamaratonist. Oli hea tunne, jalad olid veits tuimad, aga üldiselt jaksasin päris hästi. Kahjuks ei saanud head päeva ära realiseerida ja pidin tehnika viperuste tõttu aega kaotama. Mingisugusel veidral kombel kiilus kett kahe esimese hammaka vahele kinni ja seda ma ei saanud sealt minuteid kätte. Lõpuks olin juba lootust kaotamas ja peksin juba jalaga, aga kuidagi sain siiski keti vabastatud ja edasi sõita. Kuna see juhtus suhteliselt alguses, jõudis sellega mööduda meeletu hulk rahvast ja maeitahateada kui sügavale ma kukkusin. Vahetult ennem jama olin Margusega koos, isegi sõitsin mõne grupiga jäetud vahe kinni ja olin muidu täitsa heas löögihoos. Ja Margus lõpetas 57. kohaga...
Plaanis oli korralik tühjendustrenn ja niimoodi ma sõitsin ülejäänud raja aktiivselt, tunne oli hea, raba lõigud pidasin ja vastu ja lõpuks oli kohaks täpselt 100.

Iseenesest mulle Kalevipoja rada üldse ei meeldinud, Laiuse mägi ja ja lõpp olid lahedad, aga lõputud rabalõigud ei ole minu jaoks. Ise ei näinud, aga oli kuulda, et rajal olevad olnud ka lund. Siinkohal tuletaks veelkord meelde, et Ungaris on 36 kraadi sooja. Milline aklimatiseerumine!

MM algab 6. päeva pärast

Läti MV RO

I päev - sprint

See võistlus oli katastroof. Alguses neli etappi allamäge, mis sain veel enam-vähem hästi, siis järgnev pikk 80m tõusuga etapp oli piin. Jalg oli sellel päeval täiesti tühi, lisaks ei teinud veel head valikut kah. Sain Tõnise käest 2 min nii et kolises. Linnas ka natukene kobistasin ja enne lõppu veel üks 30 sek viga otsa. Natukene saan vabandada ennast sellega, et olin esimene startija, aga kokkuvõttes oli halb päev. 

II päev - lühirada?

Tunne ei olnud endiselt hea, ilmselgelt need paar trennipäeva mis ma peale haigust teinud olen, pole piisav, aga rajal tundsin ennast palju paremini. Enne esimest pikka etappi olin lausa liider, aga sõitsin vale variandi ja lisaks kobistasin lisaks punkti võtmisel. Siis jällegi päris hästi ja lõpus ikka veel üks koba ja kaotasin teise koha. Igaljuhul sain jälle eneseusu tagasi ja tuju läks palju paremaks. 

Tulemid:

1		Tõnis Erm	1:03:39		TAOK
2		Alar Viitmaa	1:06:29		OK Lehola
3		Taaniel Tooming	1:07:10		OK Põlva Kobras

Laupäeval Kalevipoja Samsung. Ise pole seda varem sõitnud, aga juttude järgi pidavat olema hirmraske. Ilmselt 2h suudan ära sõita, peale seda läheb kannatamiseks. Enne MM-i korralik tühjendus, täpselt nii nagu plaanis on.

MM algab 11. päeva pärast

Tagasilöök

Alles jõudsin peale Pärnu trippi hõisata, et tunne läheb paremuse poole, kui jäin haigeks. Ilmad läksid järsku soojaks, ma sain tuule käes külma ja hõisssa, kurk valus, palavik, nohu ja muud teemad. Olin suhtkoht audis 5 päeva, siis tulin Tallinnasse, käisin linnas tervist parandamas ja kohe järgmine päev oli kõvasti parem. Piisavalt hea, et teha rahulik trenn ja täna juba vähe tõsisem sõiduots peale. Tunne pole paha, aga eesootav nädalavahetus Lätis näitab, kas ja kui suure augu minu vormile jättis.
Teki all teed sisse kaanides tekkis igasuguseid mõtteid, et kas kogu mu ettevalmistus on nüüd rikutud, aga praegu on meeleolu kõvasti parem ja olen üsnagi rahulik.
Praegu on siiski veel kalendris Juuli kuu ja mul on veel kolm nädalat aega. Maru kahju, et Otepää Samsung ja Tallinna Fakto sõit ära jäid, aga midagi teha pole.
MM algab 21. päeva pärast

Garmin EST-LAT liiga Jõulumäe MTBO

Nädalavahetusel toimus Pärnumaal Jõulumäe MTBO, mis on Garmin Est-Lat liiga üks osavõistlus. Sõitsin põhiklassi, seda eelkõige seetõttu, et võrrelda ennast koondise tippudega. Ilmselgelt on konkurents kah suurem. Panin endale eesmärgi kahe päeva summas jõuda kolme parema hulka. Täpselt nii läkski, lõpetasin kolmandana, paljuski tänu sellele, et Tõnisel oli tavarajal tehnilisi viperusi.













I päev - lühirada 12,1 km 15 KP

Füüsiliselt tundsin ennast hästi, aga Jõulumäe teede rägastikus ei saanud ikkagi selgelt hakkama. Esimese viie punktiga tegin neli viga ja oligi rong selleks korraks läinud. Lõpus tuli veel näpukaid ja lõpetasin päeva kuuenda kohaga. Pärast väikest analüüsi tehes sai vigu kokku loendatud natukene üle 4 minuti, arvestamata teevaliku variante. Ilmselgelt andis tunda ka ratta-o võistluste põud, aga see ei saa olla vabandus. Lauri muidugi näitas klassi, loputades teisi lõdva randmega peaaegu nelja minutiga. Härg.
Lühiraja finišisirge:

Kaart kah:

Toanaabrite ärgitusel käisime õhtul väiksel tripil Pärnus, mis kujunes lõppkokkuvõttes suuuht pikaks isegi. Sai käidud Steffanis söömas, Tivolis ja õhtu kulminatsioon oli Sunset. Ilmselt ise oleks veelgi kauem möllanud, aga vanemate tipptegijate tahtmine jäi peale ja enne varavalget nägin juba und. Ilmselgelt pole just kõige professionaalsem käitumine, aga kui juba Pärnu lähedal korra suvel olla, siis tuleb ikka täie raha eest võtta. Fun oli. 

II päev - tavarada 23,1 km 28 KP

Ajasin ennast hommikul kuidagi jalgade peale ja peale kerget einet läksin proovima, kas rattasõit endiselt meeles. Kui välja arvata kõhus keeramine, kumisev pea, olematu kõrvakuulmine ja peaaegu kadunud hääl, siis tuju oli hea ja jalad käisid ringi küll. 

Alustasin enam-vähem rahuldavalt. Proovisin kindla peale teha ja igaljuhul vältida vigu. Üldjoontes sain hakkama ja peaaegu esimese ringi lõpuni olin täitsa konkurentsis. Siis tegin ühe teevaliku vea ja kohe otsa teisegi ja kaardivahetust tehes tundsin äkitselt, et olen füüsiliselt täiesti tühi. No ei jõua enam. Siis tuli terve rida tehnilisi etappe, mida võtsin rahulikult ja ilma suuremate vigadeta, siiski natukene siinseal kobistades. Kaotasin üle minuti aega 20. minnes ja tegin halva valiku 23. punkti, peale mida nägin vastusõidul juba ka Laurit. Õnneks lõpu sõitsin hästi ja vahe püsis sama või isegi mõne sekundi võrra suurenes. Huvitaval kombel lõpus oli jällegi tunne parem ja jõudsin sõita küll. Jään rahule raja alguse ja lõpuga, aga keskmine osa natukene enne kaardivahetust ja teise ringi algus kriitikat ei kannata. Siiski tundsin juba tavaraja lõpus ennast kaardiga järjest mugavamalt ja see annab just seda niivajalikku enesekindlust. 

I ring:

II ring:

Laupäeval on plaanis Samsungi etapp- Honda Otapää Ratamaraton. Ja vbl lähen pühapäeval Tallinnas Fakto sõitu ka sõitma, aga pole veel päris 100% kindel. Nüüd peab targalt treenima ja vajalikke võistlusstarte tegema, sest aasta tippsündmuseni pole veel palju jäänud.
MM algab 28. päeva pärast. 

Laip

Eile oli väga väsitav päev. Kell 8 äratus, hommikusöök, natukene kohmitsemist ja Rakke suunas tuld. Soojendust tehes pidin nentima tõsiasja, et olek on pehmo. Siiski ei pööranud sellele liiga palju tähelepanu, kuna tihtipeale on mul soojendusel suhteliselt nigel tunne, aga kui stardipauk kõlab, on minek päris hea. Kuid võib öelda, et eile Rakkes see nii ei olnud. Nojah, ei ole ka imestada, kui ennem sai viie päeva jooksul 3 korda väljas käidud :) 

Raskeks läks kohe alguses....oi-oi-oi kui raske oli. Väga üllatav oli kuulda, et u 10 km hõigati kohaks 115 vms. Mõtlesin, et ohhoooo pole ju paha, kartsin et olen juba teise saja tagumises pooles. Mingi hetk sõitis Lauri mööda ja ma jõudsin talle lihtsalt edaspidiseks jõudu soovida. Lauri pärast võistlust mainis, et mu nägu olla tõeliselt ilmestanud minu tänast enesetunnet. Mingi aeg inisesin tal tuules, aga siis sai ta väikse vahe sisse. Enne Emumäge oli natukene grupisõitu, samas oli väga valus vaadata kuidas suur grupp on umbes 100 m kaugusel, aga lihtsalt ei jõua järgi. Jonni ma ei jätnud ja tahtsin iga hinna eest esi saja sisse sõita. Järgnevad 30 km toimus meeletu tagaajamine, kohaks öeldi 108, 103, 106 jne..Kuidagi ei saa kätte, samas kogu aeg näen, et ees top 100 kohad lähenevad.

Lisaks tegi eile tohutut valu selg. Mul on selg ikka valutanud, aga pole nagu väga sõitmist seganud, siis eile läks asi täitsa käest ära. Umbes iga 10 sekundi tagant mõtlesin, et pean rattalt maha tulema ja kõndima, kuna valu muutus täiesti välja kannatamatuks. Ilma liialdamata- see oli tõeline piin. Olgugi, et tunne polnud sellele päeval kõige parem ja olek nadi, siis ilma selja probleemiteta oleks kindlasti natukene paremini sõitnud. Ilmselt pean kondiväänaja või millegi sarnase juurde minema, sest eilne ületas kõik piirid. 

Viimased 5 km võtsin ennast ikka kokku ja tulistasin nii kuidas vähegi jalad kannatasid. Olen väga rahul, et ikka oma eesmägi täitsin ja lõpetasin 97. kohaga. Healt meelt teeb ka see, et võrreldes eelmise aastaga on kohad tunduvalt paranenud ja isegi siis, kui ei ole hea päev, olen võimeline enam-vähem koha välja sõitma. 

Nagu Vader ütles, et halvale päevale järgneb hea, siis loodetavasti on järgmine Samsungi maraton Otepääl parema minekuga. 

RO koondislaste tulemid:

34. Riivo
54. Tõnis
65. Lauri
97. Taaniel
138. Alar
220. Marek
232. Arbo

Et eile veel füüsilist koormust saada, käisin õhtul 3,5h rannas võrku mängimas. Täna olen jeeli-jeeli elavate killast ja igalt poolt on valus. Absoluutselt kõik jõuvarud on kehast välja pigistatud, kuid sellegipoolest lõpetan kell 3 päeval oma hommikusöögi ja teen rattaga väikse tiiru. Õhtul saab jällegi Le Touri vaadata, vot see on sport!

MM algab 42. päeva pärast

Kesksuvi

Homme on Samsungi sarja järjekordne etapp- Rakke Rattamaraton. Mis seis mul on? Kas suudan sarnaselt Rõugele esi 100 sisse sõita? Ma ei tea, õigemini pole õrna aimu ka. Peale Rõuget võtsin korra aja maha, puhkasin mõned päevad ja siis alustasin uuesti rahulikumate trennidega. Olin natukene imestunud, et jõudu üldse polnud, isegi trennitempos sõita oli kohati täielik piin. Jaanipäeval tegin ühe treeningvõistluse ka- Värska Rattamaratoni, kus tundsin ennast süldina. Püüdsin aktiivselt sõita, aga ilmselt väsitasin ennast raja esimesel poolel liiga ära ja lõpus tundsin, et jalad on tühjad. Peale seda läks järgmisel nädalal üldine olek veeeeeel kehvemaks... koheselt meenus eelmine suvi, kus olin ikka täielikus augus. Siis tulin sellest küll nibin-nabin välja ja loodetavasti muutub tuju ka praegu paremaks. See nädal on teatavaid positiivseid märke juba näidanud kah. Ilmselt üheks põhjuseks, miks kumm tühi on, võib pidada seda, et suvel on palju üritusi ja igasugu toredaid ettevõtmisi, mis paratamatult oma energia võtavad. Aga selleks ju suvi ongi, et ringi möllata ;) Anyway sellise pehme mootoriga meenus Tšehhi rogaini viimane tund, kus olin ikka korraliku haamri all. Hea oli, et Tõnis abiks oli ja tuult kahte lehte lahti lükkas. Allpool väike fotomeenutus rogaini lõpuponnistusest. 

MM algab 44. päeva pärast

The weekend full of fun

Reedel Rõuge Mägirattasprint

Analoogne suusasprintidega, kus kõigepealt eelsõidud ja siis finaalid. Rada oli kiire, sõiduaeg suts üle 2 minuti ja paljude kurvidega. Möödumisvõimalusi väga polnud ja finaalides sõltus 90% sõidukoht stardireaktsioonist. 

Eelsõit tõmbas ikka lõõrid väga kinni ja jalad kangeks. Veerandfinaalis oli tunne juba paljupalju parem, sain stardist rahuldavalt minema ja võtsin sisse teise positsiooni. Rajal oli pmst ainult üks koht, kus võisid komistada ja seal ma eksisin. Väga rumalalt, kõik surusid mööda ja oligi korras. Olin teistel küll tagarattas kinni, kuid mööda ei saanud ja oligi võistlus minu jaoks läbi. Aga väga tore võistlus, sõitsin midagi sellist esimest korda ja sinna peab raudselt teinekord minema. 

Laupäeval Samsung Rõuge Rattamaraton

Raudselt raskeim Samsungi rada, mida ma sõitnud olen. Ma ei tea kas põhjus oli eilses pikale veninud sprindivõistluses, selles et Põlva Päevade raames sai veel The Sun´i kuulamas käidud, või olen lihtsalt väga pehmo, aga hommikul oli küll selline tunne, et täna küll kuhugi ei jõua. Oleks hea meelega edasi maganud. 

Siiski Rõugesse jõudes tuli juba võistluse tunne sisse ja asi hakkas paika loksuma. 

Võistlus algas nagu alati, jubeda tulistamisega alguses. Parandasin jõudsalt kohta ja üsna varsti hüüti juba kohaks 104. Olin üllatunud, aga jätkasin heas rütmis. Sõitsin rajal alates 15. kilomeetrist üksi, sesmõttes, et Rõuges mingit grupisõitu niivõinaa ei ole ja üldjoontes sõitsin kogu aeg tõusvas joones ning keegi väga minu tempos sõita ei suutnud. Poolel maal tundsin juba kergeid väsimuse märke, aga proovisin ikkagi tempot hoida. Parim koht, mis mulle öeldi, oli 80. Kusagil 50 km kandis läks ikka väga raskeks ja tagant püüdis 5-6 pealine punt minu kinni. Hoidsin hambad ristis neile sappa, aga u 4 km täiesti põrgulik tõus tekitas krambid ja lihtsalt jäin maha. Meenusid raamatust "Kolm Kirsipuud" Jassi sõnad: "Rattasport selline ongi. Põhiline tunne on- raske. On tunne, et oled tühi, tahaks juurde panna, silmadega paneks, aga ei tule." Siis natukene kiireid allamäge teid ja viimasel tõusul ikka tundsin, kuidas jalad täiesti krampi kisuvad. Ühe skalbi sain tõusu lõpus küll kätte, aga teised olid juba liiga kaugel. Lõppkoht 89. Oi kui raske võistlus oli, aga meeldis. 

Õhtul olid juba natukene suurejoonelisemad tähistamised Taaralinnas. Fun
MM algab 69. päeva pärast

EMV Lühirada ja noorte teade

Lühirada.

Plaan: võtta rahulikult, mul ei ole midagi kaotada. Olingi hästi rütmis ja poolel maal kenasti veel kolmanda koha konkurentsis. Siis üks suur ja teine väike viga kohe otsa ja oligi rong läinud. Kokkuvõttes koht ei ole paha, aga jooksuga ei saa kindlasti rahule jääda. 

Teade.

Ollu tegi esimeses hea jooksu ja sain kolmandana metsa. Tahtsin kindla peale teha ja jooksin kohe esimesse ringi, mis iseenesest oli juba viga ning lisaks sellele ei saanud punktile hästi peale. Siis võtsin mõned punktid hästi ja siis tegin seitsmendasse juba suurema kobistamisse. Siis kohe järgmisega ka väike segadus. Vaatepunktis sain infot, et olen ikkagi liider ja lõpp tundus juba ilusas metsas lihtsam. Aga ma ei tea, kas ootasin juba lõppu või mis too häda nüüd oli, aga see oli ikka katastroof. Lõpukaare kaheksast punktist vist puhtalt sain kätte ainult viimase, ülejäänutega kobistasin. Eriti käest läks 14. ja 15. kus olin täiesti peata. Üks põhjus, miks orienteerumine logiseb, on see, et o-jooksu praktikat pole viimasel paaril aastal enam praktiliselt olnud ja jooksen siin nn "vana rasva" pealt. 

Viimases vahetuses tegi Meister oma tööd väga korrektselt ja kindel esikoht tuli meile. Ikkagi tore on oma viimasel jungade aastal teatejooks kinni panna. Well done!

Ütlemata tore oli mõlemal päeval ühele jungade koondislasele kott pähe tõmmata :) Algselt arvasin, et mets on veel hullema läbitavusega, aga tegelikult oli huvitav maastik, mõnusad vahelduvad rajad ja tore nädalavahetus. Nüüd tuleb jooksust tekkinud jala, selja- ja põlvevalud üle elada ja reedeks/laupäevaks valmistuma hakata. Mõte on reede õhtul proovida Rõuge Mägirattasprinti ja laupäeval siis juba järjekordne Samsung Estonian Cup´i maraton Rõuges. Rada on raske, raske ja veelkord raske. 

MM algab 77. päeva pärast.